Tom Kha

Valmistasin täna esimest korda Tai rahvuskööki kuuluvat kookospiima.kana suppi. Olin seda juba väga pikka aega tahtnud proovida, aga kättevõtmist ei olnud. Nüüd sai siis ära tehtud. retsepti võtsin põhimõtteliselt toidutare portaalist, aga kohandasin seda oma maitsele ja olemasolevatele komponentidele. Minu Tom-Kha koosnes siis järgnevatest :
200 g kookospiima (Tai enda toodang, mitte Santa Maria. Seda saab Maxima xxx)
2 dl vett
5 tillukest tsilli tükikest
4 õhukest viilu ingveri
väike purk šampinjone
200 g kanafileed
peotäis porrut
supilusikatäis Tom Ka Paste`t (selline mingi kaste, mille ostsin ka Maxima xxx)

Vala potti vesi ja kookospiim, aja keema ning lisa ingver, tšilli ja Tom Ka Paste. Oota uuesti keemiseni. Vahepeal tükelda seened, kanafilee (õhukesteks väikesteks tükkideks, umbes 5 mm paksusteks) ja porru. Lisa supile juurde kana ja seened ning keeda umbes 5 minutit, kuni kana on valmis. Lisa supile värvi andmiseks porru. Kui väga tšillist suppi ei soovi, siis võid lisada pisut ka suhkrut või panna tšillit lihtsalt vähem või siis vastupidisel soovil, rohkem. Igatahes sellega tuleb ettevaatlik olla! :)
Portsjon on umbes 2-3 inimesele paras.
Maitses hää ka suvel, aga parim oleks seda süüa kindlasti külmal lumisel talveõhtul. Teeb seest lõunamaiselt soojaks! :)

Vabandage pildi puudumise pärast, supp sai nii kiiresti otsa, et pildi tegemine ununes täitsa ära. Panen silmailuks mingi googel`i oma :)

6. september

PS! Mõned nädalad tagasi juba ostsin ära tagasilennu piletid. 6. september, teisipäev, lahkun Itaaliast Prantsusmaa koju ja seejärel millalgi jõuan tagasi Eestisse. Kuna Nuustakul on käidud, siis võib ka Pariisi üle vaadata :) Viimastel päevadel olen miskipärast madalseisus ja ootan oma septembrit kuidagi väga kohe. Loodan, et see läheb üle ja veel järelejäänud 3 kuud Itaalias mööduvad ilusalt. Isegi, kui vahepeal on raske ja koduigatus (kõik muud igatsused sinna juurde :) ) tuleb peale, tean, et hiljem meenutan seda aega siin ainult heade mäletustega. Katsun teha nii, et oleks võimalikult palju, mida meenutada ja mäletada.
Minu rõõmuks tulevad 21 juunil siia emme ja venda :) kes jäävad nädalaks. Ja juuli alguses on oodata Silviat, küll see saab tore aeg olema! Ja 12-24 juuli on siin veel Riina sõbrannad, kes juba aprilliski käisid, nii et usun, et aeg lendab ja meil on siin tore olla!

Genova

Niisiis, mõned päevad tagasi võtsin ette väikese tripi Genovasse. Asusin hommikul kell 10 rongiga sinna poole teele. Genova asub Finalest umbes 70 km kaugusel ja on Liguuria suurim linna, ilmselt ühtlasi ka Itaalia üks suurimaid linnu ja vanemaid. Genova on tuntud, kui vana kaubalinn, kuna asub otse mere ääres ja oli keskajal üks olulisemaid kaubanduspunkte Euroopas. Hetkel ulatub Genova populatsioon 600 000 inimeseni umbes.

Enne reisikest tegin ka internetis mõningad otsingud, et mida tasuks kindlasti külastada või vaadata. Uueaja silmapaistavamaks turistmiatraktsiooniks on kindlasti Genova Aquarium, mis on üks Euroopa suurimaid ja liigirikkamaid veealuse maailm atutvustajaid. Kahjuks sinna ma om alühikese päeva jooksul ei jõudnud, kuna kogu Aquariumi külastamine võtab päris mitmed tunnid aega. Seetõttu otsustasin om aesimesel Genova külastusel vaadata pigem linna ennast, ajaloolisi vaatamisväärsusi ja lihtsat Genova elu. Järelikult on põhjust jälle tagasi minna :)

Üks asi, mis mulle Itaalia juures meeldib, on kindlasti see, et neil on päris hea rongisüsteem. See tähendab, et rongide ajagraafikud on päris tihedad ja nendega on mugav ühest sihtpunktist teise jõuda. Ka too rong, millega läksin mina, sõitis otse välja Genova Principe rongipeatusesse, mis asub täpselt vanalinna ja sadama piirimail. Nii, et mul tuli ette võtta vaid 5 minutiline jalutus, et jõuda oma sihtpunkti algusesse. Kui jub aItaalia kiitmiseks läks, siis ühe asja võin nende kiitusek sveel öelda. Nad teevad lausa imelisi kingi! Terve pika reisipäeva suutsin ma ilma valutavate või väsinud jalgadega veeta kõrgete platvormide peal, mille ma siit paar nädalat tagasi soetasin. Ma ei oleks uskunud, et ühed kingad võivad tõesti nii ülimugavad olla ja siinkohal ma tõesti ei liialda. Kiitus Itaalia kingameistritele! Nüüd, aga tagasi Genovasse.

Päeva alustasin raamatupoest, kust soetasin linnakaardi ja Genovat tutvustava raamatu ning loomulikult külmkapimagneti. Mul on kombeks uutest sihtkohtadest viimaseid kahte alati kaasa osta. Kui ma päris ausalt ütlen, siis esmamulje Genovast oli pisut ehmatav, kuna sattusin kohe ühele kitsale ja pikale kaubatänavale, mida ääristasid peamiselt tsurkade või hiinlaste poead. See polnud just see pilt, mida ma eest leida lootsin. Aga õnneks leidsin sealt väljapääsu ja nägin ka Genova helgemat poolt. Tänavad vanalinna piirkonnas (centro storico) on väga kitsad ja majad suhteliselt kõrged. Kitsamatel tänavatel saad om aväljasirutatud kätega puutuda vabalt majaseinu erinevatel tänavapooltel. Seal elades oleks äärmiselt mugav hommikuti oma vastasmaja naabrilt näiteks suhkrut laenata :) Sellise planeeringu tõttu on vanalinna tänavad suhteliselt pimedad ja kuna Genovas on ka kuritegevust üpris kõrge, siis hämaral ajal ei ole seal ilmselt kõige julgem üksi jalutada. See oli ka üks põhjus, miks ma planeeritust varem kodu poole teele asusin.

Vanalinna osas nägin ära suure ja kõige uhkema väljaku Piazza di Ferrari (viimane ei näita, et seal oleks palju Ferrarisid vaid see on väljaku arhitekti nimi :) ). Selle ääres asub kohe ka kunagiste linnajuhtide (doodžid) palee, Itaaliapäraselt Palazzo Ducale. Peaväljaku uhkuseks on kindlasti hiiglaslik purskaev, mis pritsib kollast vett, vott ei oskagi öelda, miks see kollane just on :) Linna popimatest turistimagnetitest käisin vaatamas ka maja, milles väidetavalt olevat om alapsepõlve veetnud Cristopher Columbus. Aga noo see on ka väidetavalt ning tegelikult hävis too õige maja ühes pommitamises ning selle koha peale ehitati 19. sajandil analoog. Ilmselt siiski selleks, et rohkem turiste kohale meelitada. Muidugi oli vanalinnas hulganiselt muuseume ja muid kirikud/katedraale, mida võiks ju külastada, aga ma eelistan tavaliselt tutvuda lihtsalt kohaliku eluga ja muuseumid ei ole minu tugevaim külga kahjuks. Aga kahte kirikut uurisin küll lähemalt, üks neist on Genova tähtsaim katedraal, Chiesa di S. Lorenzo, kahjuks aga sinna sisse miskipärast ei lastud. Teine pool päevast veetsin ka ühes suurimas turismiatraktsioonis, ku nii võib öelda ehk Vanas sadamas (Porto Antico). Tegelikult ma veidi pettusin selles, ma ise oma vaimusilmas mõtlesin, et see näebki välja nagu mingisugune väga vana sadam. Aga noo peale luksuslike jahtide ja heakorrastatud ja ülitäpse planeeringuga sadama, ma seal midagi nii vana ja iganenud ei näinudki. Muidugi kogu sadama kompleks nägi väga hea välja, ag ama nagu ootasin vist midagi enamat. Vana sadama piirimail asub ka see kurikuulus Aquarium ja loomulikult saab sealt võtta ka merereise Liguuria lahele. Kai ääres kõikide luksusmasinate kõrval seisis ka Jack Sparrow`i aegne suur puidust alus, nagu ehtsas piraadifilmis. Kui tavaliselt ehti slaevanina ikka poolalasti naisskulptuur, siis tolle laeva ninasse oli nikerdatud päris suur ja kole vanamees koos väiksemaga :) pole veel uurinud, miks see nii on.

Aga kõikide nede ajalooliste ja muude vanaaegste nähtuste kõrval ei saanud ma ju mööda kõndida H &M poest. Veetsin seal ka vist om apaar tunnikest, sest selle läbimine kõikidel kolmel korrusel lihtsalt võtab aega :)

Vanalinnas leidsin ma jumaliku Gelateria (jäätisekohvik, mis toodab se kohapeal jäätist), kust sain värskeid puuvilju jogurtiga. Siinne jogurt ja jäätised peaksid olema ametlikult Itaalia ühed turismiobjektid, kes neid kunagi saanud on, see nõustub minuga kindlasti! Ja loomulikult nautisin ka päeva lõpus jäätist :) minu täielik lemmik on pähklijäätis, no ei ole paremat asja :)

Tagasi “koju” jõudsin kuskil kaheksa ajal juba, kuna nagu ma juba enne mainisin, tulin planeeritust paar tundi varem. Üksi ei ole seal ikka kõige meeldivam hämaras olla. Aga selline “väga varajane” koju jõudmine lubas meil sõita veel Calizze`sse (u. 5 km üles mägede poole) pizzeriasse ning Verezzi, kust peaaegu maailma romantilisemast kohvikust (maailma kõige romantilisem asub selle vastas :) ) võtsime seedimise kergendamiseks limoncello (ma usun, et see väide on pigem itaallaste endi välja mõeldud, et põhjendada alkoholi tarbimist).

Selliselt see päev mul siin siis möödus, tore oli, nägi palju uut ja huvitavat. Kindlasti tahan kunagi sinna tagasi minna, kuna nii palju jäi veel nägemata, aga siis kindlasti kellegagi koos, sest kellegi teisega koos uute kohtade avastamine ja emotsioonide jagamine on palju toredam, kui üksi.

Ciaoo :)

Halb vein ja glamuuripensionärid

Tervitusi öisest Verezzist. Kirjutan oma blogi kell 00 öösel 29 mai 2011 aastal. Olen esmakordselt päris üksinda kodus ning kasutan seda aega, isegi kui see on väga hiline, omaette nautlemiseks, blogi kirjutamiseks ja veini joomiseks. See viimane on küll päris kehva- wow, ma oskan juba heal ja halval veinil vahet teha! Ilmselegelt on Itaalia mind suutnud juba veidi targemaks muuta. See nädal võtsin ka ette pikema veiniõppetunni. Kui ma enne teadsin veinidest umbes 1% kogu sellest asjadusest, siis nüüd võin oma 8% hiilata küll. Ühesõnaga õppimisruumi veel jagub küllaga, aga algus on tehtud. Nüüd oskan ma vähemalt meie klientidele ette vuristada kõik meie pakutavad veinid, saades ise aru, et tähtis on ära märkid aviinamarja sort ja selle kasvukoht. See suur nimi pudelil ei olegi veini nimi nagu ma aastaid arvasin vaid hoopis veinitootja nimi, mis tegelikkuses ei pruugi ühele korralikule veininimale mitte tuhkagi öelda.

Nii ja nüüd valan ma endale teise pokaali seda väga kehva helepunast viinamarja mahla. Hmm, maitseb üha paremini :) Blogi kirjutamise kõrvalt vaatan siiski ka ühe silmaga “Meeleheitel koduperenaisi”. Jumal olgu tänatud Sky eest, et ta meile neid kõiki 900 teelkanlit siin näitab, sealhulgas Fox Life 2 ja E! E on mu uus avastus või noh, juba ka natuke unustusse vajunud uus avatus. See on sellien “põnev” meelelahutuslik telekanal kõikide oma realityte ja taoliste asjadega, nagu näiteks “ Õed Kardashanid (kuidas see ka ei kirjutada) New Yorgis” või “Fashion police” ja kõik sarmased täiesti mõtetu sisuga saated. Suutsin seda kanalit kuu aega jälgida, aga nüüd olen oam hommikusöögi kõrvale MTV Dance kanali kasuks otsustanud ja see on hulka sisukam ja kõnekam, kui eelmainitu. Aga aitab telekanlitest!

Nii minu möödunud nädal möödus rahulikus tempos, igapäevases rutiinis ja kuumalaines. Tõepoolest, siin on juba praegu 30kraadi sooja ja ma ei räägi seda juttu teie kadedaks ajamiseks vaid see kuumus v õib olla tõepoolest väga kurnav, eriti siis kui sa ise pead töötama sel ajal, kui parim kogt päeva kuumatundide möödasaatmiseks oleks rand ja meri. Eelmisel esmaspäeval suutsin ennast 4 tundi oma kodukoha rannas (umbes 4 minutit jalutada) lasta praadida, tegin ka oma esimese ujumise Liguuria meres! See oli tõesti teistmodi kogemus. Ma ei kujutanud ette, et siinne meri on nii soolane, et kui vesi silma või huultele satub, on see tõepoolest ebameeldiv. Peale selle ei ole ma kuńagi üheski Eesti rannas (ilmselt enamjaolt Pärnus :) ) oma jalataldu niimoodi ära kõrvetanud nagu ma tegin seda siin. Ma suutsin panna oma rannalina vaid kolme sammu kaugusele merest ja selle kolme sammuga suutsin ma oma jalatallad totaalselt ära kärsatada ja ilma liialdusteta. Nii kuuma liiva (või pigem väikesi kivikesi) ei ole ma kusagil tundnud ja see ei olnud just meeldiv. Oma vaba päeva õhtu veetsin sõpradega, käisime Finale rannapromenaadil kahes rannabaaris aperatiivil ja restoranis “õiget” Itaalai pastat söömas. Ma ei kujuta ette, kui originaalilähedane on pasta, mida pakutakse turistide meelispaigas. Õhtu lõppes kolme Kuba Librega Finale keskväljakul. Too õhtu sai Kuuba juba peaagu täiesti vabaks! :)

Ülejäänud 6 nädalapäeva möödusid nii nagu viimased 2 kuud on möödnud, nii et pole väga märkimist väärt. Üks meie igapäevastest klientidest esitas mull eüks päev hvitava küsimuse.

“Kas teil seal Eestis tuleb talvel merele pärisel ka jää peale?”

No ma siis vastasin, et jah ikka tuleb.

“Ja kas te saate saate siis jalgadega seal jää peal käia?”

Ikka saame ja isegi autodeg asaame jää peal sõita.

Seda viimast lase osa ei suutnud ta kohe üldse uskuda. “Autodega ja mere peal???”

...jahh, põhjamaalastel on ikka huvitav elu küll :)

Homme, eelviimasel maikuu päeval ja oma eel-eel viimasel vabal päeval sean sammud Genova poole. Mõtlesin, et lähen hommiku rongi peale j apõrutan siit umbes 70 km mööda mere äärt lõuna poole ja vaatan selle linnakese ka siis oma silmaga üle. Usun, et tuleb põnevja seiklusrikas päev. Saan päevakese iseendaga veeta, kuigi mul on samas kahju, et pole kedagi, kellega saaksin seda ilu ja toredust seal jagada, aga praegu peab niimoodi kahjuks läbi ajama. Vahepeal valan omale kolmanda pokaali kehva Sitsiilia veini. Uurisin juba ka internetist, mida tasuks seal külastada ja vaadata, kus pilte klõpsutada, millistes kohvikutes istuda jne. Kavatsen seda esmaspäeva täielikult kasutada ja endale parimat reisiseltskonda pakkuda.

Aa ja tahtsin teiel paari head asja soovitada vabadeks hetkedeks, mille olen avastanud. Esimene neist on Rotermanni kvartalis avatud jalgratta pood, kus müüakse ülifääntsisid rattaid :), millega oleks megauhke suvistel Eestima tänavatel ringi kruiisida. Neil on õnneks olemas ka netipood, kust saab seda head kraami soetada. Vaadake kindlasti www.electrabike.ee selliste masinategag ringi kimades ei jääks te kindlasti märkamatuks!

Ja teine, veidi midagi hingele, avastus on mai kuu MOOD ajakirjas avaldatud artikkel Andrus Vaarikuga. Need mõned leheküljed kuuluvad kindlasti minu viimase aja parimate lugemispalade hulka! Tõepoolest- väärt suu ja mõtetga mees :) tsiteerides Vaarikut: “ ...samas on seal(Helsingis), esindatud üks asi, mida meil ei ole- glamuuripesnionärid. Väga hea faceliftiga, hästi päevitunud, mitte ainult Chanelis vaid ka igasugustes julgemates brändides, jalutavad tänaval, mis sest, et kepiga või lausa ratastoolis.../ ...kaifisin neid ka Austraalias, mul on arvutis terve galerii imelisi 80-aastaseid eidekesi.

Sellised kenad mõtted Andruselt, ehk suudan ka mina homme oma fotokaamerasse saada mõne Genova glamuuripesnionäri, loodame parimat ja jagan seda kõike teiega niipea, kui saan!

Alla prossima!

Ma pole turist- ma elan siin

Nii jällegi on nädal möödunud (ilmselt ikkagi rohkem juba). Siin olles ma tõesti ei tea kuhu see aeg lendab- või noh- ilmselt tean ikka, töö töö :) aga see selleks!

Eelmine nädal algas jällegi uute külaliste võõrustamisega. Seekord tulid meid vaatama Riina sugulane Kadri ja tema sõbranna Marit (mõlemad minuealised). Nendega oli päris lõbus või noh nad tegid ise enda elu siin väga seiklusterohkeks ja igav neil Alehandrote ja Migeländzelotega polnud :)

Kuid enne nende tulekut, esmaspäeval, käisin esimest korda ka rannas. See küll päris arvesse ei lähe, kuna päffid jäid kotti. Ilm oli mega tuuline ja maika väel tundsin ma ennast hoopiski mugavamalt. Üks tore asi kugugi võõrasse kohta reisimisel on see, et nii võib isegi uusi sõpru leida :) nii juhtus ka minuga. Selle vaba esmaspäeva veetsingi uute sõprade seltsis. Tuttavaks saime niiviisi, et porised freestyle või downhilli ( nii on vist need stiilid) ratturid käivad meil üsna sageli õllel. Ja kuna nad on inglased ja šotlased, siis saime üsna kiirelt jutu peale :) Nii me siis olemegi tuttavamaks saanud ja nüüd ka ühiselt vaba päeva veetnud. Ilmselt saab ka järgmine esmaspäev midagi nendega tehtud, elame näeme. Peale randa ja lõunast aperatiivi võtsime ette mägede vallutamise :) või noh, pigem ühe mäe. Ronisime 300 meetri kõrgusele (Eesti kõrgeim tipp peaks olema vist 318 m) tippu mööda Capprazoppa (lombakas kits) rada. Vott sealt avanes miljoni euro vaade Liguuria merele ja allolevatele linnadele, tõeliselt ilus vaatepilt ja milline rahu ja vaikus seal üleval oli :) Itaalias ei “kuule” seda tihti. Õhtustasime siin samas Finalborgos Castello restoranis, sõime pitsat (jälle üli hea, Steffani pitsa polegi maailmas asendamatu ja parim valik alati). Ja ega vein ja pitsa ei saa jääda ilma magusata, murdusin jälle oma Panna cottaga (tarretatud kreem marjadega). Õhtuse aperatiivi tegime Konkokis. Kuna siin Finaborgos kõik baaripidajad ja töötajad ükstesit suht tunnevad, siis vist omadele tehakse ka kõige kangemad koksid. Igatahes nii kanget Caipiroshkat ei ole mina veel elus joonud. Kui Eesti baarides tehakse kokse ikka 4 või 8 cl`ga, siis siin ei mõõda keegi midagi, pigem ikka näo järgi :) Väga aktiivne ja tihe puhkepäev oli igatahes. Sellised on head, kui sul on nädalas vaid 1 vaba päev :)

Nädalavahetusel tulid veel Annika oma sõbranna ja 2 lapsega siia, seega oli meil nats aega täitsa kommuuni elu :) aga õnneks on nüüd ju suurem ja avaram korter, kuhu mahub palju toredaid inimesi :) Laupäeval vaatasime loomulikult nagu kord ja kohus eurovisiooni. Tegime “roostes pastat” (tomatipasta ja pestoga) ja nautisime Martini Astisid :) need on küll igavesti head bollicined :P kuna kuulsin kõiki laule peale Eesti oma esmakordeselt, sisi oma lemmikut kahjuks polnud, kellele pöialt hoida . Aga las see eurovisioon nüüd jääb nüüd järgmiseks aastaks. Käisime plikadega veel ka rannas. Mian õnneks väga ära ei kärssand, aga nood teised 2 said ikka veidi punaseid laike ka. Nad olid minust muidugi rohkem ka rannas. Poes kaalusin, kas lähen nagu iga aasta, maksimumi peale välja ehk siis ei võta kaitsega kreemi vaid õli, mis tõmbb ainult ligi või peaksin siiski mingisugust kaitset kasutama. Mõeldud tehtud! Kuldne kesktee leitud- 6 UV kaitse õli näol, mis peaks ilusti pruunistama :) ilmselt siinkandis ilma kaitseta randa minek on natuke julm tegu küll. Ka täna (teisp 17.05) käisin rannas. Kuna meil kodus on ainult toolid päevitamiseks, siis taha ei ole võimalik mugavalt päikest saada. Homme plaanin koduselt om aesimesele poolele veel jumet anda.

Pühap õhtu sõitsime siit mere äärest kõik koos Valenzasse ja käisime öösel veel ühes väga põnevas pubi-restoranis. Huvitavaks muudab selle see, et iga üks saab sealt mingist tünnis omale lauale koorimata pähkleid võtta (igasuguseid eri variante) ja tava on see, et kõik mis koorte näol üle jääb, lükatakse põrandale. Nii, et kui meie sinna jõudsime, oli kogu põrand kaetud paksult igasuguse sodiga, mille otsas kõik õnnelikult tantsu vihtusid. Muusika oli tõepoolest väga hea, ladina rütmid ja Lambada :) Esmaspäeva kondasime Valenza peal ja tegime Mauro ema juures õues ühe korraliku Itaaliapärase lõunasöögi. See oli küll nautimist väärt asi :P Pärastlõunal sõitsime edasi Bergamosse, kus korraldasiem ühe helikiirusel shopingu, 2 tunniga samas ei jõua sellises suures ahvatlustemaailmas kuigi kaugele. Otsuseid tuli langetada väga rutti, mida võtta, mida jätta :) see oli raske ma võin öelda. Aga meeldiv päev selja taga jõudsime pool 2 öösel koju.

…. ma pole turist, ma elan siin... tõepoolest, imelik ligu küll, aga ma hakkan siin ennast juba üsna koduselt tundma. Mul on tekkinud tuttavaid nägusid, kes tänaval vastu tulles rõõmsalt mind äratundes tervitavad; mulle on maitsema hakanud küpsised ja vein; ma sain endale Itaalia isikukoodi ja mis vast kõige olulisem, mul on tekkinud mõned toredad sõbrad. Kõike seda on tarvis, et ennast uues kohas mugavalt ja kohanenuna tunda. Nagu soovitas Eda Ines: “viibiga ühes sihtkohas rohkem kui 2 nädalat, peale seda aega suudate tunnetada kohalike elurütmi ja ennast nendetaolistena tunda”. Ma olen veetnud siin juba poolteist kuud ning nüüd tunnen tõesti, et need tänavad kus ma iga päev kõnnin on ka minu tänavad ja poed, kust süüa ostan, on ka minu poed. Ühesõnaga suudan siinolemisest rohkem rõõmu ja mõnu tunda. Nagu ma ühel pimedal õhtul mööda tuledes mereäärt sõites endamisi mõtlesin: “Pagan, ma elan ikka kuradima ilusas kohas!” vabandust sõnakasutuse pärast) :) aga siin on tõesti ilus, kui vaatama hakata!

Itaallsed

Pidin rääkima veidi itaallastest. Peale selle, et nad on ülijutukad, avatud ja alatasa rõõmsameelsed, onneil ka mõni pahupool. Esimese asjana jääb kindlasti silan see, et pea keegi itaallastest ei räägi inglise keelt või üldse mingit muud võõrkeelt. Millest see küll tuleneb? Ilmselt sellest, et itaallased on nii vaimustuses ja kinni vaid oma kodumaast. Mitte, et ma ise oma kodumaasse sama moodi ei suhtuks, aga ma suudan näha ka mujale. Ma ise arvan, et selline vaid iseenese imetlemine ja tundmine on selline “suurriiklase” probleem. Millest kirjutavad enamus Itaalia ajalehed või mida näitab peamiselt televisioon? Itaalia jalgpall, Itaalia köök, Berlusconi jne. Ja kui telekast tulebki mõne muu riigi (loe: mõnes muus keeles) teelsaade, on sellele kindlasti itaalia keeles peale loetud. Ei- mitte subtiitrid. Ja jõuamegi ringiga tagasi sinna, miks itaallased ei räägi muid keeli. See on muidugi üks kõige lihtsam näide sellest, ag apeegeldab väga hästi üldist olukorda. Teiseks on nad tihti endast natuke liigal hea arvamusel. Siinkohal pean ma silmas just konkreetselt mingeid inimesi. Siinkandis räägitakse, et kohalikud liguurlased pidavat olema sellised uhked ja ninad püsti :) kahjuks olen ma selliseid ka siin juba kohanud. Tõesti, nad ei ole kõige meeldivamad inimesed, kellega lävida. Ja kolmandakse- liguurlased pole vist kõige argaramad töötegijad, ag am ausun, et ma ei tee sellega paljudele liiga, kui ütlen, et suur osa itaallastest ei ole kõige entusiastlikumad töötajad ja pigem naudivad oma siestat. Aga muud suurt viga neil ei ole :)

Vahepeal oleme saanud ka kolitud. Terve esmaspäevane vaba päev läks vana asjade pakkimisele, transportimisele ja uuesti alhtipakkimisele. Sinna vahele jäid ka veel 2 koristust :) ühe päevaga jõuab palju! Nii ma siis elangi sellises linnakses, mille nimi on Borgio Verezzi. See on meie baarile umbes 3 km lähemal, kui eelmine elukoht ning seetõttu saan iga hommiku tööle jalutada (umbes 4 km). Korter on tüki maad suurem (2 tuba) ja mina elan niiölda köök-elutoas, mul on oma nurgake ja see on väga positiivne. Pilte korterist saab näha ikka fotoalbumist. Sellest nädalast hakkasin siis tööle minema kella pool 3ks ja oleme lahti kusagi südaööni. Ainul tnädalavahetustel lähen poole 12ks, kuna siis on ka lõunatajaid rohkem. Selline töökorraldus mullesobib, kuna hommikud on vabad ja saan rahulikult kiirustamat päeva algust nautida ja natuke omaette olla, olla aias ja võtta päikest, minna veidikeseks randa või olla täitsa niisama. Suveks on selline plaan, et 20 juunist kuni 20 augustini oleme 7 päeva nädalas avatud. See tähendab minu jaoks 2 kuud töölkäimist ilma ühegi vaba päevata. Usun, et mingi hetk saab see päris raske olema, aga elame näeme :)

Niipaljukest siis tänaseks, varsti jälle. Praegu ootan oma vaba esmaspäeva, mis on täiesti vaba :)

PS! Õnneks on siin hetkel väga ilusad ilmad, püsivalt 25 kraadi ja päike. Kahju ainult, et ma oma puhkust hetkel ei veeda vaid olen töölainel, kuid ilus ilma ja päike rõõmustavad ikkagi!

Eestlased ja Pasqua

Viimaasest sissekandest on nüüd juba oma 2 nädalat vist möödas. Lubasin endale, et vähemalt korra nädalas teen kokkuvõttes oma tegemistest, aga päevad lendavad lihtsalt niivõrd kiiresti, et ei märkagi, kui jälle üks nädal möödas on. Iseenesest see mõte meeldib mulle :) Täna sai siis ka täpselt kuu aega oldud siin Itaaliamaal. Tõesti- kuu on läinud märkamatult.

Põhjusi, miks uue sissekandeni nii kaua aega läks, on tegelikult kaks. Esiteks olid meil siis vahepeal suured pühad. Kui meie eestlased tähistame reedel vaba tööpäeva (suur reede), siis siin pikaaegsete traditsioonidega katoliiklikul maal tähistab reede 4 päevast suurt püha. Munadevärvimisega ma siin kokku ei puutunud, aga absoluutselt igas poes võis müügil märgata hiigelsuuri pakitud mune, mida kingitase üksteisele pühapäeval (esimene ülestõusmispüha) ning, mis sisaldavad endas hulgaliselt erinevaid asjakesi. Loomulikult on muna ise šokolaadist. Minu muna jäi siiski poodi :) Ning kuna oli tegemist suure pühaga, kus paljud veedavad oma vaba päevi mere ääres puhates, siis tähendas see meie jaoks palju palju tööd. Nii see ka oli. (PS! Vanaema`le tehti sünnipäevaks Itaalia reis, nii et laupäeval käisid nad koos tädi ja täditütre Annikaga ka siin- koduseid ikka tore näha! )

Teine hea põhjus on see, et meil olid 5 päeva külalised- külalised Eestist. Riina 2 sõbrannat, ülienergilist :) Virge ja Anu külastasid meid ning loomulikult venisid kõik päevad seetõttu päris pikaks. Neil oli ikkagi puhkus:) Eelmisel neljapäeval käisime kõik koos ühe siinse tuttava Manueli juures restoranis, ta nimelt on seal kelneriks j alubas meiel kõvasti süüa ja palju soodukat :) Nii me sisi läksime oma tühjade kõhtudega. Nagu itaallastele kombeks siis söök algab väikse isutekitamisega, milleks on tavaliset mingid suupisted. Neid oli lihalõikudest ja salaamest kuni väikeste pirukateni. Esimeseks käiguks peaaegu alati on pasta, meil oli see kalapasta, tõeliselt maitsev. Teiseks roaks ehk pearoaks tellisime kala (valida oli ka liha). Siinne väga popp kalaroog on fritto misto, mis tähendab siis erinevaid mereelukaid, mis on paneeritud ja õlis küpsetatud. Õhtul kell 9 pole see just kõige tervislikum roog, aga siiski äärmiselt maitsev :) magusroaks võtsime väg aerinevaid asju, mina eelistasin crema Catalanat. Põhimõte on tal sama nagu prantslaste crème brule`l. Muidugi loputati toitu alla valge veini seltsis :) Lõpetuseks väike limoncello, pidavat seedimist soodustama, aga ma usun, et see on vaid itaallaste endi lohutamiseks, kui nad vahetult enne magamaminekut sellise kõhutäie söövad. Peale restorani külastasime veel kõrvalolevat kohvikut. No ma usun, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et too kohvik on üks romantilisemaid kohtingupaiku maailmas. Asus see Borgio Verezzi`s kõrgel mäe külje peal või tipus ning otse vaatega Liguuria lahele, all säras tuledemeres linnad. Vaade oli küll miljonit väärt! Ka vein maitses sama hästi, kui vaade! Minu uueks lemmikuks on Lambrusco kõrval saanud magus muskaatvein :P

Nii palju siis püha õhtu söömaajast. Itaalias elades võiks söögist vist rääkima jäädagi, jah.

Kuna teine ülestõusmispüha sattus olema esmaspäeval (minu ainus vaba päev), siis tegime ka sellel päeval kõvasti tööd, nii et minu töömaraton kestab siis 13 päeva ja päädib esmaspäeval, mis on seekord vaba, suure kolimisega. Nimelt vahetame me oma korteri suurema vastu ja ei pea enam ühes toas kõik koos elama. Uus elamine tundus praegu veel võõra ja kopitanu lõhnaga, aga küll me ta sisseelame :) väljast on maja väga kena ja korteri juurde kuulub ka pisike aiake. Kui sisse saame ja kolitud, panen ka kindlasti pilte üles.

Aa eelmise nädala esmasp., kui meil veel vaba oli, käisime Genovas. Linnaekskursioonile ei jõudnud vaid külastasime IKEAt. Kõik muu oli kena ja ilus, aga kõige ilusam oli see toiduosakond, kust saime head pirnisiidrit, sellist nagu meil eestiski müüakse. Siinsed itaallaste siidrid ei kõlba küll kuhugi. Ilmselt, mingil vabal esmaspäeval sõidame rongiga taas Genovasse, aga seekord sisi linna peale. Aga sellest siis, kui sinna minek on.

Nagu alguses mainisin, siis täitus täna kuu aega Itaalias olemist. Premeerisin ennast selle sündmuse puhul ühe kena ridiküliga. Oleksin kingad ka võibolla saanud, aga ärimeestel on siin kombeks kell pool 1 oma äri uksed sulgeda ja rahulikult mõneks tunniks lõunale minna. Seekord siis jäi ärimees ilma rahat ja mina ilma kingadeta. Aga kindlasti tuleb ka katse nr. 2.

Nii palju siis seniks. Katsun nüüd kärmem kirjutaja olla ja mitte enam nii suurt vahe sisse lasta, ag akõike võib juhtuda. Järgmisel korral räägin natuke ka itaallastest endist ja mõnest nende tobedatest veidrustest.

Alla prossima volta! (järgmise korrani)

+ 27 kraadi

Nii, möödunud päevadest siis...

tööpäevad on ikka suhteliselt ühetaolised, lähen kella 11ks tavaliselt baari ja umbes õhtu 10ni. Tore on see, et on tekkinud mõned püsikunded, keda juba tunned ja tead, mida nad soovivad. Üks sellistest on umbes 50a mees, kes käib iga päev caffè lungot joomas (pikk kohv, mis on masinal tähistatud rohelise nupuga, roheline it.keeles on verde). Sisse tulles ütleb ta alati un caffè verde. No ja rnam pole vaja öelda, sest juba teda nähes on teada, mida ta võtab. Tore mees teine :)

Teised püsikunded on 2 vanameest kes iga jumala päev, vahel ka isegi mitu korda, käivad seda kõige odavamat valget veini joomas. Ja kuna nad joovad seda nagu teed, siis on nende nimedeks saanud camomillad (it.keeles kummelitee), nii et valget veini nimetame em nende jaoks camomillaks. Üks camomilladest suudles eile lahkudes ka mu kätt :) milline džentelman :) On veel neid, kes igapäevaselt meil käivad, aga need 2 on sellised kõige meeldejäävamad.

Aa, tahtsin rääkida veel oma nimest siin, Mauro pani mulle juba esimesel päevaks nimeks Sandrino, nii et siin mind kutsutakse nüüd nii. Ja Riina on Rinutši. Itaalias ikka itaaliapäraselt :)

Reede õhtul peale tööd sõitsime siit umbes 25 km Prantsusmaa poole Alasiosse. Terve see tee mööda mererannikut kulges kurvitades ja läbides hulganiselt väikesid ilusaid linnakesi. Mida rohkem Prantsusmaa poole, seda säravamaks ja uhkemaks linnad läksid. Alassios istusim eühte rannabaari ja kuulasime mingit jazzbändi (Mauro on suur jazzisõber). Too õhtu oli seal linnas nii palju rahvast liikumas nagu olek sjuba täis suvi. Alassios asub ka kuulus armastuse müür, kuhu on kleebitud sellised kivist tahvlikesed armastajate või abiellujate nimedega. Seal on ka sellien suur võti, mille ümber abiellujad siis kinnitavad oma tabaluku.A ja iga aast avalitakse ka armastuse müüri miss :) äkki peaksa kandideerima :)

Kuna esmaspäevad on meil vabad (v.a. Nüüd ülejärgmine 25.04., kuna siis on siin suur püha seoses munadepühaga), siis räägin mis me see esmasp. Tegime. Pühapäeval peale tööd sõitsime kohe jälle Valenzasse, et järgmisel hommikul juba kell 7 Verona poole suunduda. Veronas toimus siis suur veinimess Vin Italy. See oli tõesti suur, kogu messiala ei jõudnud läbi käia. Nägime ka eesti Viru õlle bussi, ag amessil neid ei kohanud. Samal ajal toimus seal kõrval ka toidu ja joogi mess, ilmselt olid nad seal esindatud. Aga kuna veinimessil sai meie saatjaks üks veini tarnija(loe: tal on palju tutvusi), siis saime päris paljudes boxised ilusti maha istuda ja pikemalt hääd jumalatejooki matsta ja sinn akõrvale hästi süüa. Proovisime ikka väga paljusid veine ja paari likööri. Päeva lõpuks olin isegi mina veinide alal netuke targem :) Aga kuna oline juba Veronas, siis käisime loomulikult ära ka vanalinnas ja kuulsas “Romeo e Giuliette” hoovis seda rõdu vaatamas. Hoovi sisened kusagilt nagu kangi alt ja mõlemal pool on seinad paksult paarikeste nimesid täis kirjutatud. Ilmselt see peaks siis pikka armastust tooma :)

Veronas käidud ja kodu poole suunduses põikasime läbi ka ühte väiksesse linna, mille nime ma ei mäleta, Garda järve ääres. See on üks kuulsamaid itaalai järvesid. Too linn oli tõesti väga väga ilus. Kuna seal kasvasid ka okaspuud, siis see õhk seal järge ääres oli hoopis teine, kui siin mujal. Selline puhas ja värske, nagu meil Eestis :) Seaal linnakeses oli ka mõnus termidekeskus koos välibasseinideja muu sellisega, sinna oleks küll väga mõnus minna olnud.

Nii minu vaba päev siis läks, õhtuks olin täitsa väsinud, ag asamas on hea midagi omaainsa vaba päevag ateha, kui see lihtsalt maha magada. Aa ja muideks meil oli ikka siin +27 kraadi, väha suvine ikka. Sain varbad paljaks. Täna on juba veidi jahedam ja päikest ei ole, paar päeva pidigi selline jahedam olema.

Nädalavahetus tõotab ilmselt jälle töötaks tulla, sest iga nädallaga tuled rahvast juurde, ilmad muutuvad soojemaks ja inimesed käivad juba rannas. Ilmselt järgmisen nädalavahetus, kui on need suured pühad on täitsa hullumaja, aga ma sellele veel ei mõtle :)

keelega on sellised lood, et ikka õpin iga päev midagi juurde, aga selles suhtes onhalb, et Riinaga saan ma rääkida eesti keeles ja vajadusel räägib Mauro minuga inglise keeles. Loodan, et suve lõpuks ikka midagi itaalai keeles oskan rääkida :)

Paar sõna ka itaallaste riietumisest. Naised on sellised tavalised, aga ükskõik mis riietust kannavad, ei pelga nad jalga panna tavalisis jooksutosse. See tundub minu jaosk veider. Muidugi päris mingid daamid seda ei tee, aga enamus küll. Ja meestel on põhimõtteliselt sama viga. Just seal veinimessiljöi mulle silma väga palju hästi riietuvaid mehi, tavalisel tmingi pintsaks ja viisakad püksid, aga jalas täiesti tavalised ketsid. Mitte sellised vinged ja kiftis, mis sobikisid sellise casual stiiliga vaid kuidagi ilmetud ja koledalt suured tossud. Mugavus on nende suurim sõber vist :) Aa aj kui siin on juba oma 25 kraadi sooja, siis mul on küll suur tqahtmine lahtised kingad jalga tõmmata ja riideid vähemaks võtta. Siin ringi vaadates aga käivad naised ikka veel paksude kauboisaabastega või mingite analoogsetega, 25 kraadises soojuses on seljas nahktagi jne. Meil eestlastel võibolla on see viga , et päikest ja sooja niigi vähest aegaja katsume seda igal võimalusel ära kasutada. Selline riietumine tundub mulle pigem enda piinamine, aga ilmselt siis neil pole palav :)

Okei, sai pikk jutt, järgmine nädal ehk siis jälle. Ja pilte saate vaadata aadressil: http://fotoalbum.ee/photos/sandrao

Sauuu

La prima settimana

Olen saanud nüüd mõned head päevad tööl käia ja näha, mis mind järgmised 5 kuud ees ootab. Reede oli väga vaikne, rahvast praktiliselt ei käinudki, võiolla esimeseks päevaks oligi hea, sai rahulikult sisse elada. Hommikuti lähene tööle umbes kella 12-ks ja päev kestab nii kaua, kuni rahvast jätkub. Laupäev ja pühapäev olid kiired, rahvast liikus palju. Põhjuseks oli ilus ilm, päike ja linnas toimuv mercato e turg. Seekord oli vanakraamiturg, leidsin sealt nii mõndagi huvitavat. Kõige enam jäi silma ühe naise müüdavad ehted, vanad ajaloo ja väärtusega kulinad. Nende hulgas oli üks äärmiselt silmapaistev suur sõrmus, mis kujutas endadt metssea pead. Hõbedast ja aketud väikest e kivikestega. Ma hinda küll ei julgenud küsida, aga Riina (naine, kellega ma koos töötan) arvas, et oma 100 euri ringis võis see maksta küll. Selleks peab natuke enne tööd tegema, äkki järgmisel kuul on tal see sõrmus veel olemas. :)

Nede päevade jooksul on muidugi enim käinud itaallasi, kuid väga palju on ka sakslasi. Nad tegelevad siin mingisuguse krossirattamatkamisega. Ma täpselt ei tea, kuidas see välja näeb, ag aneil on väga huvitavad rattad alati kaasas ja hulk pori.

Hommikuti enne tööle minekut käime läbi Eliase baarist, võtame ühed cappucinod ja brioscid(saiake). See baar asub otse rannal ja hommikuti on mõnus seal päikest võtta. Muideks siinne rand on meie mõistes väga loogiline, st. et päikest saab võtta jalad mere poole, nii nagu Pärnu rannaski :)

Tööle on hetkel 7 km minna, seda siis bussiga. Kui tahtmist ja viitsimist on, siis kindlasti jalutan. Hommikune jalutuskäik mööda Liguuria mereäärt. Sooja on meil juba omajagu, täitsa Eesti keskmine suveilm. Teisipäev oli suisa 27 kraadi sooja päikese käes, oli tõesti palav. Kolmap. Oli natuke vähema, aga siiski soe. Õhtul kell 9, kui töölt tulime, sisi näitas kraadiklaas 15 soojakraadi, pole paha :)

Esmapäevad on mul vabad, siis on baar kinni. Katsume nendel päevadel ringi käia ja erinevaid kohti külastada. See esmapäev käisime Valenzas, umbes 155 km sisemaale. Öö vvetsime ka seal, kuna Mauro ema elab seal. Hommikul läksime kohustuslikule cappucinole, millele järgnes paberite ajamine. Nimelt olen ma ametlikult tööl, sain sissekirjutuse Valenzasse ja oma Itaalia isikukoodi. Keskpäeval tegime juba esimese aperatiivi (jook plus laudatoodav näks), Sprizi. See on päris maitsev jook, tehakse nii: Üks osa Aperoli, üks osa Soda limpsi, üks osa Proseccot ja kõvasti jääd. Koju tulles teeme kindlasti ühed sellised :) Kuna ilm oli soe ja päikseline läksime istusime Po äärde ja nautisime oma vaba päeva. Õhtul saime mu täditütre Annikaga veel kokku, tegime teise aperatiivi. Siis külastasime mingite tuttavate kodu, kus tegime kolmanda aperatiivi. Kodu oli võimas, nagu ehe muuseum. Peremees oli muusika ja mere fänn, nii et 3 maja tubadest olid sisustatud vanade plaatide, kitarride ja muu muusika juurde kuuluvate eksponaatidega ja üks tuba oli kujundatud täiesti laeva stiilis- pool tuba nagu kajut ja pool tuba nagu kapteni sild :) isegi puidust laevatekk oli maas :) Ühke maja oli, 3 korrust, marmor põrand ja lift. Marmorpõrandad on siin tavalised, aga mulle need ei meeldi, ei tee kodu kuidagi üldse hubaseks. Võtsime too õhtu ka kolmanda ja neljanda aperatiivi. Öösel hakkasime koju sõitma, kell 02.00 saime kohale ja hommikul tööle siis.

Kõige pikem tööpäev oligi laup ja pühap, mõlemal päeval kella 23-ni. Suvel venivad päevad pikemakski, võibolla öösel 1-ni isegi. Peab vastu pidama :)

Kuna ma olen teadatuntud memmekas, siis ega ma ei salgagi, et üldse koju ei tahaks. Ikka tahaks, tahaks teid näha ja teha neid asju, mida ma kodus ikka tegin. Hea veel, et Riina eestlane on, midagigi ühist :) Aga jah, eks ma ikka igatsen oma Eesti sõprade järgi. Pean siis korrutama endale, et ega see elu siin igavesti kesta, mõned kuud ja siis tagasi. Olen ammu juba ju tahtnud Eestist eemale korraks, et näha asju eemalt. Ega enne eii saagi aru, kui hea sul kodus on, kui ära ei käi. Selles mõttes on see kogemus väga vajalik. Nii palju olen ma aru saanud endast, et ma olen ikka Eesti patrioot. Päriselt elada tahaksin ikka Eestis ja siis vahetevahel mõneks ajaks ära käia oleks täiesti hea. Memmekate asi võibolla :) Ehk tuleb mul siin olles tarkust veelgi juurde. Loota võib :)

Olgu siis, järgmise korrani siis jälle, Ciaoo teile!!!

back in business

No terekest siis taas! Kuuajane puhkus mõnusalt selja taga, olen uuteks katsumusteks valmis või vähemalt üritan igat pidi olla. Kuna Itaalia ühes suurimas kaubanduskeskuses wifi võimalust ei ole, siis kirjutan oma jutukese siin valmis ja postitan, kui ühenduse saan.

Nii hea on käia poodides, kus vastu vaatavad peaaegu ainult värvilised riided :) see teeb kohe tuju palju paremaks ja meenutab, et kevad (peatselt ka suvi) on täiega käimas. (Meil praegu päike paistab ja + 18 kraadi on kindlasti, heastab selle, et Prantsusmaa saatis mind ära vihmaga). Võibolla on ka Eestisse juba jõudnud “värvilne mood”, aga nii värvikaid poode ei ole ma veel Eestis enne näinud, kui on siin praegu. Eestis domineerib ikka hall-must-valge, sekka võibolla mõni värvilaik. Nii palju siis siinsest kaubavalikust. Osta oleks paljugi :) aga enne tuleb natuke vaeva näha ja raske tööga veidi mammonat kokku korjata. Siis saab siia tagasi tulla! :)

Poole tunni pärast hakkan siit Bergamo lennujaama kõrvalt rongijaama poole liikuma (kell on 12:34) ja siis otse Milanosse ja sealt ümberistumisega sihtpunkti Finale Liguriasse. Loodan, et teekond sujub ohutult ning viimasel ajal sisserännanud tsuramurad ei tee tüli. Kohale peaksin jõudma poole 6 paiku õhtul. Tänase päeva lõpuks olen ilmselt nagu laip, ärkasime juba kell 05 hommikul, raske. Aga see sama laip läheb homme hommikul rõõmsalt juba tööle ja siis vaatame mis edasi saab! Seniks,

Arrivederci!

Niisiis, olen oma teise rongiga teel sihtkoha poole, rongivahetus käis kärmelt, kuna esimene rong jäi hiljaks, nii et pidin ikka jooksma. Vagun on rahvast täis ja see ei ole nii meeldiv, loodame, et nad järgmises maha lähevad :)

Ei läinud järgmises maha, mina läksin enne :)   olen siin kohapeal nüüd ja homsest siis tööle. Täna käime veel kusagilt kohviksut veel läbi ja sisi koju. Padi ja tekk on täna väga teretulnud! :D

Aga järgmise korrani sisi, katsun nii kähku teha, kui siin võimalik  on.

Olge tublid ja musid! :D

fake

fake by Sandra Ojamäe featuring alexander wang handbags

Võõrad suled

Tahtsin teile näidada huvitavaid kõrvakaunistusi, mis mulle endale hirmsasti meeldivad. Varasemast ajast ei ole mulle absoluutselt silma jäänud mingite sulgedega kõrvakad, vastupidi, nad ei sümpatiseerinud mulle üldse. Need seostusid mulle ilmselt Pocahontase ja kahe punupatsiga, aga nagu näha, on ajad muutunud :) ka mina arenen! Ja nüüd mulle nii väga meeldivad igasuguste sulelistega kõrvakad, mida värvilisemad ja suuremad seda parem. Kahjuks mingil imelikult põhjusel ostsin ma endale ka umbes kuu aega tagasi ühed sulgedega kõrvakad- aga jällegi mustad. Kaalusin küll pikalt oranzide ja lillade poole ka, aga noo ma ei tea, miks oli vaja jälle mustad võtta. See värv on nii sisse söönd ennast mulle vist :) aga siinkohal siis ka muudest ülivingetest kõrvakaunistustest pilte. Ühed ka Eesti enda Tartu tüdruku Anni Jürgensoni  loodud, kellel huvi saab neid ka endale osta siit: http://stylehurricane.blogspot.com/p/buy-ear-cuffs.html ma ei kujuta ette, kas need ainult kõrvas ka seisavad. Väga rapsida vist nendega ei saa ja pead visata, aga ilu nõuabki ju ohvreid!

                                                       Anni Jürgensoni earcuffs

                                                                   minu sulelised

Kiisu

Selle suve kõige kuumemad rannailmad on siis, kui vead endale selga mõne loomaprindiga trikoo. Lõvi tundub hetkel väga ahvatlev. Kohustuslikuks osaks on kindlasti ka päikeseprillid ja mõni kaabu, aga kui ülejäänud tavaar häirib päikesevanni võtmist, sisi need võib selleks ajaks eemaldada. Rannapromendaadil promeneerimiseks varusta ennast siiski maksimõõtmetes ehetega :) Vean kihla, et isegi Hr. Fokin kannaks seda!
Kiisu by Sandra Ojamäe featuring white gold bracelets

Pariisitar

Palun mulle see ahvi sõrmus! Ülejäänud asjadest ei ütleks ka muidugi ära- Eiffeli torn võib siiski Pariisi jääda!

Greetings from France

Pariisitar by Sandra Ojamäe featuring a chain link necklace
kevad hiilib ligi

3 kleiti

Leidsin netist sellise huvitava lehe, kus saab ise komplekte kokku panna. Valik on tohutult lai ja igaüks saab stilistika vallas kätt proovida. Jõudu tööle!
3 kleiti by Sandra Ojamäe featuring pouch jewelry

Säärsaapa maal

Niisiis :) lõpuks jõuan kirjutamiseni ka. Neljapäeval s.o. 24.02. sõitsin siis ära Saapamaale. Peale lennureisi ja rongisõite jõudsin ilusti kenasti oma sihtkohta Finale Liguriasse kohale. Ilus mereäärne linnake, ega seal aru ei saagi, kus üks linn lõpeb ja teine algab- riburadapidi kõik seal mere ääres. Ilmad olid esimesed 3 päeva kenad, päike paistis, sai ilma jakita olla, selline meie aprilli alguse kevad. Aga pühap. ja esmasp. oli täitsa jahe ja sadas. Oleks pidanud ikka kindad kaasa võtma. 

Liguuria meri, kus sinuga koos ujuvad kaheksajalad ja muud olevused ja tasuline rand

Neljap., kui sinna jõudsin oli juba kell täitsa õhtu, niisiis panime baari kinni ja läksime aperatiivile- see on siis mõne kokteili või enamasti prosecco (kuiv vahuvein) joomine koos näksidega. Kahju, et Eestis sellist kommet ei ole :) Kodu asus baarist umbes 7 km edasi mööda mere äärt. 1-toaline korter väikese muruplatsi ja mandariinipuuga :) Aprillist kolitakse baarile natuke lähemale 2-toalisse aiaga korterisse. Reede läksime Riinaga tööle jalgsi, mõnus rahulik 1,5 tunnine jalutuskäik mööda rannapromendaadi, enne veel väike cappucino ja brioche rannakohvikus. Hommikusöögi kõrvale ei saa alti merevaadet ja sooja Vahemere tuult nautida :P

Teekond tööle

Reedese päeva õppisin ja harjutasin siis uusi töövõtteid. Kohvik ise on armas ja pisike Finalborgo vanalinna müüride vahel. Reede õhtu lõpetasime kuskil lähedal baaris, võtsime aperatiivi ja kuulasime mingit härrat, kes esitas karaoke vormis kõiki tuntud lugusid. Õhtu edenedes ja aperatiiv-aperatiivi järel juues pookis lõpuks talle ka mingi tütarlaps ennast külge, saidki duetti laulda :) Too õhtu trimpasin mingit Bacardy, grenadiini ja sidrunimahla kokteili- väga maitsev! 

Burgum Finarii Caffe

Mauroga, muideks meiega töötab seal veel üks indiaani vanamees, kelle nimi on Valge Pilv :)

Laupäeval oli päris palju rahvast liikumas ja seega ka tööd. Vahepeal olid meiel kompanjonideks tulnud mu täditütar Annika ja Isabella. Peale tööd läksime jälle vanasse tuttavasse baari ja nagu ikka väiksed proseccod :) Kõrvale pidin järjekordselt proovima austreid, lootes, et see kord nad mulle ränkasid seedehäireid ei põhjusta. Läkski õnneks! :) Baariomaniku ütlus, et nad on väga värsked, pidas siiski paika. A ja esimesel päeval seal samas baaris oli mul vaja loomulikult ära proovida toores liha, üleujutatud oliivõliga, polnudki kõige hullem :)

Kahjuks pärlikeed ei saanud

Pühapäeval hakkas ilm tuulisemaid mõõtmeid võtma ning kõige tipuks hakkas ka sadama, sõitsime kõik umbes 135 km kaugusel asuvasse Valenza linna, kuhu jäime järgmise päevani. Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates oli imestus suur, kui auto katustel valget ollust nägin, jess lumi on tagasi :D tundisn ennast kohe nii koduselt! Õnneks oli tegu mingi lörtsiplögaga ja see sulas üsna kiirelt. Hommikukohvi ja saiakese võtsime loomulikult kohvikus. Ma olen ikka harjunud, et kodus tuleb korralikult kõht täis süüa ja alles siis välja minna, aga Itaalias vist 85% inimestest läheb peale silmade pesemist kovikusse ja võtab ühe kange kohvi. Usun ja loodan, et harjun :) Lõunasöögi valmistas meile Mauro(baariomanik, kelle juures ma töötan) ema, ehk La Mamma :D Sain ehtsat itaalia kööki maitsta. Esimeseks käiguks Minestrona, mis on klassikaline  pasta-liha supp ja teiseks käiguks hautatud loomaliha köögiviljadega. Ilma liialdamata- need maitsesid tõesti taevalikult! Kinnitus sellest, et itaallased on ühed maailma parimad kokad, Stiivo ja Jamie Oliveri kõrval loomulikult. Valenzast koju sõites põikasime läbi veel veinimessilt. Üritasin käituda veinininana- lasin veinil klaasis tiirelda, nuusutasin ja alles siis mekkisin. Aga sellist viga, et veini tagasi mingisse asnumasse sülitaksin, ma loomulikult ei teinud. Puhas raiskamine ju! Õhtu jooksul proovisime väga mitmeid veinisorte, loodan, et olen nüüd asjatundlikum :) Kuna itaalased söövad õhtusööki ikka õhtul, nii umbes 8 paiku või veelgi hiljem, siis lõpetasime ka meie oma õhtu pizzerias ja uni ei tahtsnud kuidagi tulla, kuna magu oli taaskord ülekoormuse saanud. 

Teisipäeval alustasin oma seiklust siis Prantsumaale :D siiani olid mu suhted lennukite ja rongidega üllatavalt meeldivad olnud, midagi nihu ponud läinud. Loomulikult, ei saanud see nii jääda! Minu rong pidi väljuma kell 12.18 platvormilt 3. Aga kuna just tolles jaamas ei olnud elektroonilisi tahvleid platvormide kohal, mis näitavad, et milline rong ja kuhu sealt järgmisena väljub, siis oli sellega väikesi probleeme. Mingi itaalia vanamees vehkis seal juba kätega, et mingi jama on, nii palju kui ma aru sain, siis ta oleks peaaegu vale rongi peale sellepärast läinud. Nagu neile kohane seletavad nad seda kõva häälega üle jaama kõigile inimestele uuesti ja uuesti :) Kuna mina ei soovinud vale rongi peale sattuda, siis läksin igaks juhuks veel piletimüüjalt üle küsima, kas minu rong ikka väljub platvormilt 3. Vastuseks muidugi si-si! Kell oli juba 12.20 ja näedsa rong tuligi. Vaatasin küll, et kuidagi liiga väike rong ja asi tundus veidi kahtlane. Aga noo mine sa tea! Istusin sisse ja alustasin lootusrikkalt teekonda Milano suunas. Minu õige rongi järgmine peatus pidi olema Savona, aga too rong peatus kõigepealt mingis kohas X ja siis veel kohas X, aga mitte Savonas. Ja nagu ikka küsimuse peale Do you speak english? tuli vastuseks no-no. :) Olin jõudnud arusaamisele, et vist ei ole ikka minu rong ja see mind Milanosse ei vii. Õnneks oli kolmas peatus Savonas, kolistasin käpelt oma kokvritega välja ja püüdsin oma halva nägemisega välja peilida tablood, kus näitab, et sealt läheb rong Milano Centralesse. Nägingi! Aga kuna üle raudtee ei tohi joosta, siis pidin ette võtma maratoni läbi subway ja treppidest alla-üles. Tuligi minu päris! rong ja sekkide mänguga jõudsin sinna peale :)  Aga millest siis selline rongide segadus? Asi oli selles, et minu rongist eelmine pidi platvormilt 3 välja sõitma kell 12.02., aga too rong oli 20 min hiljaks jäänud ja tuli vahetult enne minu rongi, minu rongi kellaajaga ja minu rongi platvormilt! Pealegi polnud nähtaval kohal ka rongi numbrit! Õnneks laabus kõik kenasti, Milanos jäin küll oma järgmisest rongist Bergamosse seetõttu maha, aga kuna olin tulnud väikese ajavaruga, siis jõudsin õigel ajal lennujaama ja lend Prantsumaale võis alata! 

Praegu istun juba konnasööjate maal, naudin tuppa tulevat päikest ja puhkust :)

Väike galerii siis kah :)

                                                                      omad mandariinid

omad sidrunid

                                                                        Ligure Finale

                                                               Vähemalt on hoiatav silt olemas :)

Vampiiride supp

Täna, päris esimest korda elus, ma tõesti improviseerisin köögis. :)  Teemaks olid tomatid ja oad. Lisasin siis veel mõned komponendid oma maitse järgi. Kuna see kompott tuli tõesti maitsev välja (võibolla on see enesekiitus lihtsalt), siis mõtlesin, et panen ta siia kirja.

2 sibulat

3 küüslaugu küünt

1 porgand

1 väike paprika

u. 6 viilu päikesekuivatatud tomateid

1 purk purustatud tomateid

1 purk punaseid ube

200 g tomatipastat

5 dl puljongit (mina panin kana oma)

maitsestamiseks: 1 spl teravamaitselist magushaput kastet, musta pipart, jahvatatud paprikat, tilli ja kindlasti basiilikulehti

Tükelda sibul ja küüslauk ning hauta neid 2 min. õlitatud potis. Lisa riivitud porgand ja paari min. pärast ka paprika. Vala juurde tomatipasta ja purustatud tomatid, sega ja lase kuumaks. Seejärel pane juurde (pestud!) oad ja päikesekuivatatud tomatite tükid. Kalla juurde ka puljong ja lase supp keema. Maitsestamiseks kasuta mingit teravat kastet (erinevad hiina kastmed nt), musta pipart, veidi jahvatatud paprikat (Santa Maria oma nt.). Serveeri tilli ning basiiliku lehtedega. 

Täiega hea :P

Kaloreid ma siin lugeda ei oska, aga no ilmselt on neid imevähe :) pealegi veidi vürtsikust paneb ka kõhu kiiremini käima. Nii, et alaku rannahooajaks valmistumine!!!

Zuhair Murad

Sattusin täna juhuslikult FTV`s peale Milano Fashion Week`le, kus oma 2011 suve haute couture kollektsiooni esitles selline disaner nagu ZUHAR MURAD. Ma ei ole temast just palju kuulnud (tema rõivaid näinud), kuid mõni aeg tagasi jäi mulle kusagil silma mõni tema loodud kleit. Ilmselt oli tegu mingi muusika- või filmiauhindade jagamise punasevaiba üritusega, kus Miley Cyrus ja veel mõni Hollywoody täht :) tema kleite kandis. 

Nüüd, siis nägin neid rohkem ja oi-oi, kui uhked need olid! Seepärast tahtsin neid siin teiegagi jagada. 

Zuhair ise on pärit Liibanonist ja oma esimese ateljee avas 1995. aastal. Nende 16 aastaga on ta kindlalt oma kanna moemaailma kuumaastikule kinnitanud. Seda tema selle aastast kollektsiooni vaadates võis kohe ära tunda mõningad araabiapärased mõjutused: lendlevad ja õhulised materjalid, väga värviküllased ning loomulikult paljude säravate kaunistustega. Kui meenutate mõnda Araabia muinasjuttu, mida kunagi lugesite, siis kõik need šeigi seltsidaamid kandsid sarnaseid rüüsid. :)

Ega ühest sellisest kleidist päris ausalt öeldes ära kindlasti ei ütleks. Ma usun, et Miley`l ei oleks kahju enda korra kantud kleiti nt. minule loovutada. Või vähemalt ei tunneks tema riidekapp sellest ilmselgelt puudust. Minu riidekapp, aga seevastu küll! 

Zuhair Murad

Eesti asi

Olen viimasel ajal päris palju tutvunud või juhuslikult sattunud nägema erinevate Eesti disainerite loomingut. Ja pean tunnistama, et nähtu on mulle väga meeldinud. Kahjuks ei ole ma leidnud enda jaoks veel öko-moodi (loe: taaskasutus), mille hulka käib Reet Ausi looming, see jääb mulle kuidagi kaugeks ja võibolla veidi igavaks. It`s just not my piece of cake :)

Reet Aus


















Vastupidiselt sellele meeldivad mulle väga Liina Steini erkavärvilised ja trükiprinditud kehakatted. Tema stiilinäidetega võisime tutvuda saates Tantsud Tähtedega, kus Zenja ja tema paariline trallitasid just Liina erkasvärvilistes kostüümides. Samamoodi kandsid Lenna ja Piret eelmisel aastal Eesti Laulu finaalis tema disainitud kostüüme. Piretil on äge-ulmeline kikk-patšokkidega käsitsiprinditud kleit ja Lennal vastupidiselt väga tütarlapselik muinasjutukleit. Seda viimast kannksin isegi hea meelega! :P kui selle kuskilt saaks :)

Liina Stein

Imeilus Lenna Liina Steini disainis

Futu-Piret Liina Steini disainis



















Isikliku kuldmedali annaksin ma kindlasti Hanna Korsarile ja tema pitsvahustele kleitidele (muideks ta on Emil Rutiku tütar, kes veel ei teadnud:) ). Kuigi ma ise ei pea ennast romantilise stiili esindajaks, siis neid kleite võiks mul terve kapp täis olla. Kasvõi selleks, et neid vahel kapist välja tõsta ja lihtsalt vaadata :) sellised asju peab tüdrukutel ikka olema!

Hanna 2009

Hanna 2009

Hanna 2009















Viimaseks üllatajaks Eesti disaini osas on olnud selline tütarlaps nagu Britt Samoson. Teadsin teda, kui ajakirja "MOOD" moetoimetajat, aga näed, tüdrukule meeldib ka ise käsitööd teha :) ja selles on ta päris osav! Vähemalt mulle avaldas ta muljet. Tema loomingut sai siis näha Eesti Laulu poolfinaalis Lenna ja Pireti seljas. Üldmulje oli selline armas ja tütarlapselik.

Britt Samoson`i kannavad Lenna ja Piret












Ja tegelikult minu üheks väikeseks salasooviks on soetada endale üks päeva üks kifta Helen Valk-Varavin`i kleit. Mul on see juba tükk aega tagasi välja vaadatud :P Selleks ajaks ilmselt, kui mul on täiesti üle see raha, mis too kleit maksab, siis ilmselt ei ole seda ammugi enam müügis :D aga unistused ongi selleks, et neist unistada! Miskipärast meenutas see mulle "Seks ja linna" Carry rõivakappi :P

THE Bag

Minu isiklikuks Achilleuse kannaks (nii nagu paljudel teistel plikadel) kingade kõrval, on veelgi enam- ridikülid. Neid võib mul olla igas suuruses ja värvitoonis, peaasi, et midagi saaks endale külge riputada. Siiski mõningad eelistuse mul on, no näiteks: mu lemmik kott peaks olema pigem suur ja mahukas, paljude depingute ja taskutega, seal võiks küljes rippuda kette ja muid vidinaid ning olemas võiks olla nii lühike kui ka pikk sang. Vist ei pea mainima, et väga pehmest nahast! Ja selliseid võiks olla igast värvi. Loomulikult ei saa kõik märsid garderoobis ühetaolised olla ja pidude puhuks eelistaksin siiski mõnd väiksemat ridiküli. Kuna maailmas ei ole veel tehtud sellist "Minu kotti", siis riputan siia mõningad pildid sellisest kotist, millest samuti ära ei ütleks. See kott on Mulberry ALEXA kott, mis loodetavasti kunagi minu kotiarsenali kuulub! Ta on oma nime saanud Mulberry tolleaegse disaineri muusa Alexa Chung`i järgi. Hetkel müüakse Alexa koti suhteliselt kehvasid koopiaid New Yorkeris, eile nägin :) ja kõvasti odavamad, kui originaalid.

Mulberry Alexa bag- minu lemmik värvi!

pink Alexa bag

Classical Alexa bag

Alexa Chung omanimelise kotiga

Cyclingstyle

Betsey Johnsoni 2011 suvekollektsioon. Mõningaid ideid Rattaralliks ;)