Eestlased ja Pasqua

Viimaasest sissekandest on nüüd juba oma 2 nädalat vist möödas. Lubasin endale, et vähemalt korra nädalas teen kokkuvõttes oma tegemistest, aga päevad lendavad lihtsalt niivõrd kiiresti, et ei märkagi, kui jälle üks nädal möödas on. Iseenesest see mõte meeldib mulle :) Täna sai siis ka täpselt kuu aega oldud siin Itaaliamaal. Tõesti- kuu on läinud märkamatult.

Põhjusi, miks uue sissekandeni nii kaua aega läks, on tegelikult kaks. Esiteks olid meil siis vahepeal suured pühad. Kui meie eestlased tähistame reedel vaba tööpäeva (suur reede), siis siin pikaaegsete traditsioonidega katoliiklikul maal tähistab reede 4 päevast suurt püha. Munadevärvimisega ma siin kokku ei puutunud, aga absoluutselt igas poes võis müügil märgata hiigelsuuri pakitud mune, mida kingitase üksteisele pühapäeval (esimene ülestõusmispüha) ning, mis sisaldavad endas hulgaliselt erinevaid asjakesi. Loomulikult on muna ise šokolaadist. Minu muna jäi siiski poodi :) Ning kuna oli tegemist suure pühaga, kus paljud veedavad oma vaba päevi mere ääres puhates, siis tähendas see meie jaoks palju palju tööd. Nii see ka oli. (PS! Vanaema`le tehti sünnipäevaks Itaalia reis, nii et laupäeval käisid nad koos tädi ja täditütre Annikaga ka siin- koduseid ikka tore näha! )

Teine hea põhjus on see, et meil olid 5 päeva külalised- külalised Eestist. Riina 2 sõbrannat, ülienergilist :) Virge ja Anu külastasid meid ning loomulikult venisid kõik päevad seetõttu päris pikaks. Neil oli ikkagi puhkus:) Eelmisel neljapäeval käisime kõik koos ühe siinse tuttava Manueli juures restoranis, ta nimelt on seal kelneriks j alubas meiel kõvasti süüa ja palju soodukat :) Nii me sisi läksime oma tühjade kõhtudega. Nagu itaallastele kombeks siis söök algab väikse isutekitamisega, milleks on tavaliset mingid suupisted. Neid oli lihalõikudest ja salaamest kuni väikeste pirukateni. Esimeseks käiguks peaaegu alati on pasta, meil oli see kalapasta, tõeliselt maitsev. Teiseks roaks ehk pearoaks tellisime kala (valida oli ka liha). Siinne väga popp kalaroog on fritto misto, mis tähendab siis erinevaid mereelukaid, mis on paneeritud ja õlis küpsetatud. Õhtul kell 9 pole see just kõige tervislikum roog, aga siiski äärmiselt maitsev :) magusroaks võtsime väg aerinevaid asju, mina eelistasin crema Catalanat. Põhimõte on tal sama nagu prantslaste crème brule`l. Muidugi loputati toitu alla valge veini seltsis :) Lõpetuseks väike limoncello, pidavat seedimist soodustama, aga ma usun, et see on vaid itaallaste endi lohutamiseks, kui nad vahetult enne magamaminekut sellise kõhutäie söövad. Peale restorani külastasime veel kõrvalolevat kohvikut. No ma usun, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et too kohvik on üks romantilisemaid kohtingupaiku maailmas. Asus see Borgio Verezzi`s kõrgel mäe külje peal või tipus ning otse vaatega Liguuria lahele, all säras tuledemeres linnad. Vaade oli küll miljonit väärt! Ka vein maitses sama hästi, kui vaade! Minu uueks lemmikuks on Lambrusco kõrval saanud magus muskaatvein :P

Nii palju siis püha õhtu söömaajast. Itaalias elades võiks söögist vist rääkima jäädagi, jah.

Kuna teine ülestõusmispüha sattus olema esmaspäeval (minu ainus vaba päev), siis tegime ka sellel päeval kõvasti tööd, nii et minu töömaraton kestab siis 13 päeva ja päädib esmaspäeval, mis on seekord vaba, suure kolimisega. Nimelt vahetame me oma korteri suurema vastu ja ei pea enam ühes toas kõik koos elama. Uus elamine tundus praegu veel võõra ja kopitanu lõhnaga, aga küll me ta sisseelame :) väljast on maja väga kena ja korteri juurde kuulub ka pisike aiake. Kui sisse saame ja kolitud, panen ka kindlasti pilte üles.

Aa eelmise nädala esmasp., kui meil veel vaba oli, käisime Genovas. Linnaekskursioonile ei jõudnud vaid külastasime IKEAt. Kõik muu oli kena ja ilus, aga kõige ilusam oli see toiduosakond, kust saime head pirnisiidrit, sellist nagu meil eestiski müüakse. Siinsed itaallaste siidrid ei kõlba küll kuhugi. Ilmselt, mingil vabal esmaspäeval sõidame rongiga taas Genovasse, aga seekord sisi linna peale. Aga sellest siis, kui sinna minek on.

Nagu alguses mainisin, siis täitus täna kuu aega Itaalias olemist. Premeerisin ennast selle sündmuse puhul ühe kena ridiküliga. Oleksin kingad ka võibolla saanud, aga ärimeestel on siin kombeks kell pool 1 oma äri uksed sulgeda ja rahulikult mõneks tunniks lõunale minna. Seekord siis jäi ärimees ilma rahat ja mina ilma kingadeta. Aga kindlasti tuleb ka katse nr. 2.

Nii palju siis seniks. Katsun nüüd kärmem kirjutaja olla ja mitte enam nii suurt vahe sisse lasta, ag akõike võib juhtuda. Järgmisel korral räägin natuke ka itaallastest endist ja mõnest nende tobedatest veidrustest.

Alla prossima volta! (järgmise korrani)

+ 27 kraadi

Nii, möödunud päevadest siis...

tööpäevad on ikka suhteliselt ühetaolised, lähen kella 11ks tavaliselt baari ja umbes õhtu 10ni. Tore on see, et on tekkinud mõned püsikunded, keda juba tunned ja tead, mida nad soovivad. Üks sellistest on umbes 50a mees, kes käib iga päev caffè lungot joomas (pikk kohv, mis on masinal tähistatud rohelise nupuga, roheline it.keeles on verde). Sisse tulles ütleb ta alati un caffè verde. No ja rnam pole vaja öelda, sest juba teda nähes on teada, mida ta võtab. Tore mees teine :)

Teised püsikunded on 2 vanameest kes iga jumala päev, vahel ka isegi mitu korda, käivad seda kõige odavamat valget veini joomas. Ja kuna nad joovad seda nagu teed, siis on nende nimedeks saanud camomillad (it.keeles kummelitee), nii et valget veini nimetame em nende jaoks camomillaks. Üks camomilladest suudles eile lahkudes ka mu kätt :) milline džentelman :) On veel neid, kes igapäevaselt meil käivad, aga need 2 on sellised kõige meeldejäävamad.

Aa, tahtsin rääkida veel oma nimest siin, Mauro pani mulle juba esimesel päevaks nimeks Sandrino, nii et siin mind kutsutakse nüüd nii. Ja Riina on Rinutši. Itaalias ikka itaaliapäraselt :)

Reede õhtul peale tööd sõitsime siit umbes 25 km Prantsusmaa poole Alasiosse. Terve see tee mööda mererannikut kulges kurvitades ja läbides hulganiselt väikesid ilusaid linnakesi. Mida rohkem Prantsusmaa poole, seda säravamaks ja uhkemaks linnad läksid. Alassios istusim eühte rannabaari ja kuulasime mingit jazzbändi (Mauro on suur jazzisõber). Too õhtu oli seal linnas nii palju rahvast liikumas nagu olek sjuba täis suvi. Alassios asub ka kuulus armastuse müür, kuhu on kleebitud sellised kivist tahvlikesed armastajate või abiellujate nimedega. Seal on ka sellien suur võti, mille ümber abiellujad siis kinnitavad oma tabaluku.A ja iga aast avalitakse ka armastuse müüri miss :) äkki peaksa kandideerima :)

Kuna esmaspäevad on meil vabad (v.a. Nüüd ülejärgmine 25.04., kuna siis on siin suur püha seoses munadepühaga), siis räägin mis me see esmasp. Tegime. Pühapäeval peale tööd sõitsime kohe jälle Valenzasse, et järgmisel hommikul juba kell 7 Verona poole suunduda. Veronas toimus siis suur veinimess Vin Italy. See oli tõesti suur, kogu messiala ei jõudnud läbi käia. Nägime ka eesti Viru õlle bussi, ag amessil neid ei kohanud. Samal ajal toimus seal kõrval ka toidu ja joogi mess, ilmselt olid nad seal esindatud. Aga kuna veinimessil sai meie saatjaks üks veini tarnija(loe: tal on palju tutvusi), siis saime päris paljudes boxised ilusti maha istuda ja pikemalt hääd jumalatejooki matsta ja sinn akõrvale hästi süüa. Proovisime ikka väga paljusid veine ja paari likööri. Päeva lõpuks olin isegi mina veinide alal netuke targem :) Aga kuna oline juba Veronas, siis käisime loomulikult ära ka vanalinnas ja kuulsas “Romeo e Giuliette” hoovis seda rõdu vaatamas. Hoovi sisened kusagilt nagu kangi alt ja mõlemal pool on seinad paksult paarikeste nimesid täis kirjutatud. Ilmselt see peaks siis pikka armastust tooma :)

Veronas käidud ja kodu poole suunduses põikasime läbi ka ühte väiksesse linna, mille nime ma ei mäleta, Garda järve ääres. See on üks kuulsamaid itaalai järvesid. Too linn oli tõesti väga väga ilus. Kuna seal kasvasid ka okaspuud, siis see õhk seal järge ääres oli hoopis teine, kui siin mujal. Selline puhas ja värske, nagu meil Eestis :) Seaal linnakeses oli ka mõnus termidekeskus koos välibasseinideja muu sellisega, sinna oleks küll väga mõnus minna olnud.

Nii minu vaba päev siis läks, õhtuks olin täitsa väsinud, ag asamas on hea midagi omaainsa vaba päevag ateha, kui see lihtsalt maha magada. Aa ja muideks meil oli ikka siin +27 kraadi, väha suvine ikka. Sain varbad paljaks. Täna on juba veidi jahedam ja päikest ei ole, paar päeva pidigi selline jahedam olema.

Nädalavahetus tõotab ilmselt jälle töötaks tulla, sest iga nädallaga tuled rahvast juurde, ilmad muutuvad soojemaks ja inimesed käivad juba rannas. Ilmselt järgmisen nädalavahetus, kui on need suured pühad on täitsa hullumaja, aga ma sellele veel ei mõtle :)

keelega on sellised lood, et ikka õpin iga päev midagi juurde, aga selles suhtes onhalb, et Riinaga saan ma rääkida eesti keeles ja vajadusel räägib Mauro minuga inglise keeles. Loodan, et suve lõpuks ikka midagi itaalai keeles oskan rääkida :)

Paar sõna ka itaallaste riietumisest. Naised on sellised tavalised, aga ükskõik mis riietust kannavad, ei pelga nad jalga panna tavalisis jooksutosse. See tundub minu jaosk veider. Muidugi päris mingid daamid seda ei tee, aga enamus küll. Ja meestel on põhimõtteliselt sama viga. Just seal veinimessiljöi mulle silma väga palju hästi riietuvaid mehi, tavalisel tmingi pintsaks ja viisakad püksid, aga jalas täiesti tavalised ketsid. Mitte sellised vinged ja kiftis, mis sobikisid sellise casual stiiliga vaid kuidagi ilmetud ja koledalt suured tossud. Mugavus on nende suurim sõber vist :) Aa aj kui siin on juba oma 25 kraadi sooja, siis mul on küll suur tqahtmine lahtised kingad jalga tõmmata ja riideid vähemaks võtta. Siin ringi vaadates aga käivad naised ikka veel paksude kauboisaabastega või mingite analoogsetega, 25 kraadises soojuses on seljas nahktagi jne. Meil eestlastel võibolla on see viga , et päikest ja sooja niigi vähest aegaja katsume seda igal võimalusel ära kasutada. Selline riietumine tundub mulle pigem enda piinamine, aga ilmselt siis neil pole palav :)

Okei, sai pikk jutt, järgmine nädal ehk siis jälle. Ja pilte saate vaadata aadressil: http://fotoalbum.ee/photos/sandrao

Sauuu

La prima settimana

Olen saanud nüüd mõned head päevad tööl käia ja näha, mis mind järgmised 5 kuud ees ootab. Reede oli väga vaikne, rahvast praktiliselt ei käinudki, võiolla esimeseks päevaks oligi hea, sai rahulikult sisse elada. Hommikuti lähene tööle umbes kella 12-ks ja päev kestab nii kaua, kuni rahvast jätkub. Laupäev ja pühapäev olid kiired, rahvast liikus palju. Põhjuseks oli ilus ilm, päike ja linnas toimuv mercato e turg. Seekord oli vanakraamiturg, leidsin sealt nii mõndagi huvitavat. Kõige enam jäi silma ühe naise müüdavad ehted, vanad ajaloo ja väärtusega kulinad. Nende hulgas oli üks äärmiselt silmapaistev suur sõrmus, mis kujutas endadt metssea pead. Hõbedast ja aketud väikest e kivikestega. Ma hinda küll ei julgenud küsida, aga Riina (naine, kellega ma koos töötan) arvas, et oma 100 euri ringis võis see maksta küll. Selleks peab natuke enne tööd tegema, äkki järgmisel kuul on tal see sõrmus veel olemas. :)

Nede päevade jooksul on muidugi enim käinud itaallasi, kuid väga palju on ka sakslasi. Nad tegelevad siin mingisuguse krossirattamatkamisega. Ma täpselt ei tea, kuidas see välja näeb, ag aneil on väga huvitavad rattad alati kaasas ja hulk pori.

Hommikuti enne tööle minekut käime läbi Eliase baarist, võtame ühed cappucinod ja brioscid(saiake). See baar asub otse rannal ja hommikuti on mõnus seal päikest võtta. Muideks siinne rand on meie mõistes väga loogiline, st. et päikest saab võtta jalad mere poole, nii nagu Pärnu rannaski :)

Tööle on hetkel 7 km minna, seda siis bussiga. Kui tahtmist ja viitsimist on, siis kindlasti jalutan. Hommikune jalutuskäik mööda Liguuria mereäärt. Sooja on meil juba omajagu, täitsa Eesti keskmine suveilm. Teisipäev oli suisa 27 kraadi sooja päikese käes, oli tõesti palav. Kolmap. Oli natuke vähema, aga siiski soe. Õhtul kell 9, kui töölt tulime, sisi näitas kraadiklaas 15 soojakraadi, pole paha :)

Esmapäevad on mul vabad, siis on baar kinni. Katsume nendel päevadel ringi käia ja erinevaid kohti külastada. See esmapäev käisime Valenzas, umbes 155 km sisemaale. Öö vvetsime ka seal, kuna Mauro ema elab seal. Hommikul läksime kohustuslikule cappucinole, millele järgnes paberite ajamine. Nimelt olen ma ametlikult tööl, sain sissekirjutuse Valenzasse ja oma Itaalia isikukoodi. Keskpäeval tegime juba esimese aperatiivi (jook plus laudatoodav näks), Sprizi. See on päris maitsev jook, tehakse nii: Üks osa Aperoli, üks osa Soda limpsi, üks osa Proseccot ja kõvasti jääd. Koju tulles teeme kindlasti ühed sellised :) Kuna ilm oli soe ja päikseline läksime istusime Po äärde ja nautisime oma vaba päeva. Õhtul saime mu täditütre Annikaga veel kokku, tegime teise aperatiivi. Siis külastasime mingite tuttavate kodu, kus tegime kolmanda aperatiivi. Kodu oli võimas, nagu ehe muuseum. Peremees oli muusika ja mere fänn, nii et 3 maja tubadest olid sisustatud vanade plaatide, kitarride ja muu muusika juurde kuuluvate eksponaatidega ja üks tuba oli kujundatud täiesti laeva stiilis- pool tuba nagu kajut ja pool tuba nagu kapteni sild :) isegi puidust laevatekk oli maas :) Ühke maja oli, 3 korrust, marmor põrand ja lift. Marmorpõrandad on siin tavalised, aga mulle need ei meeldi, ei tee kodu kuidagi üldse hubaseks. Võtsime too õhtu ka kolmanda ja neljanda aperatiivi. Öösel hakkasime koju sõitma, kell 02.00 saime kohale ja hommikul tööle siis.

Kõige pikem tööpäev oligi laup ja pühap, mõlemal päeval kella 23-ni. Suvel venivad päevad pikemakski, võibolla öösel 1-ni isegi. Peab vastu pidama :)

Kuna ma olen teadatuntud memmekas, siis ega ma ei salgagi, et üldse koju ei tahaks. Ikka tahaks, tahaks teid näha ja teha neid asju, mida ma kodus ikka tegin. Hea veel, et Riina eestlane on, midagigi ühist :) Aga jah, eks ma ikka igatsen oma Eesti sõprade järgi. Pean siis korrutama endale, et ega see elu siin igavesti kesta, mõned kuud ja siis tagasi. Olen ammu juba ju tahtnud Eestist eemale korraks, et näha asju eemalt. Ega enne eii saagi aru, kui hea sul kodus on, kui ära ei käi. Selles mõttes on see kogemus väga vajalik. Nii palju olen ma aru saanud endast, et ma olen ikka Eesti patrioot. Päriselt elada tahaksin ikka Eestis ja siis vahetevahel mõneks ajaks ära käia oleks täiesti hea. Memmekate asi võibolla :) Ehk tuleb mul siin olles tarkust veelgi juurde. Loota võib :)

Olgu siis, järgmise korrani siis jälle, Ciaoo teile!!!