Halb vein ja glamuuripensionärid

Tervitusi öisest Verezzist. Kirjutan oma blogi kell 00 öösel 29 mai 2011 aastal. Olen esmakordselt päris üksinda kodus ning kasutan seda aega, isegi kui see on väga hiline, omaette nautlemiseks, blogi kirjutamiseks ja veini joomiseks. See viimane on küll päris kehva- wow, ma oskan juba heal ja halval veinil vahet teha! Ilmselegelt on Itaalia mind suutnud juba veidi targemaks muuta. See nädal võtsin ka ette pikema veiniõppetunni. Kui ma enne teadsin veinidest umbes 1% kogu sellest asjadusest, siis nüüd võin oma 8% hiilata küll. Ühesõnaga õppimisruumi veel jagub küllaga, aga algus on tehtud. Nüüd oskan ma vähemalt meie klientidele ette vuristada kõik meie pakutavad veinid, saades ise aru, et tähtis on ära märkid aviinamarja sort ja selle kasvukoht. See suur nimi pudelil ei olegi veini nimi nagu ma aastaid arvasin vaid hoopis veinitootja nimi, mis tegelikkuses ei pruugi ühele korralikule veininimale mitte tuhkagi öelda.

Nii ja nüüd valan ma endale teise pokaali seda väga kehva helepunast viinamarja mahla. Hmm, maitseb üha paremini :) Blogi kirjutamise kõrvalt vaatan siiski ka ühe silmaga “Meeleheitel koduperenaisi”. Jumal olgu tänatud Sky eest, et ta meile neid kõiki 900 teelkanlit siin näitab, sealhulgas Fox Life 2 ja E! E on mu uus avastus või noh, juba ka natuke unustusse vajunud uus avatus. See on sellien “põnev” meelelahutuslik telekanal kõikide oma realityte ja taoliste asjadega, nagu näiteks “ Õed Kardashanid (kuidas see ka ei kirjutada) New Yorgis” või “Fashion police” ja kõik sarmased täiesti mõtetu sisuga saated. Suutsin seda kanalit kuu aega jälgida, aga nüüd olen oam hommikusöögi kõrvale MTV Dance kanali kasuks otsustanud ja see on hulka sisukam ja kõnekam, kui eelmainitu. Aga aitab telekanlitest!

Nii minu möödunud nädal möödus rahulikus tempos, igapäevases rutiinis ja kuumalaines. Tõepoolest, siin on juba praegu 30kraadi sooja ja ma ei räägi seda juttu teie kadedaks ajamiseks vaid see kuumus v õib olla tõepoolest väga kurnav, eriti siis kui sa ise pead töötama sel ajal, kui parim kogt päeva kuumatundide möödasaatmiseks oleks rand ja meri. Eelmisel esmaspäeval suutsin ennast 4 tundi oma kodukoha rannas (umbes 4 minutit jalutada) lasta praadida, tegin ka oma esimese ujumise Liguuria meres! See oli tõesti teistmodi kogemus. Ma ei kujutanud ette, et siinne meri on nii soolane, et kui vesi silma või huultele satub, on see tõepoolest ebameeldiv. Peale selle ei ole ma kuńagi üheski Eesti rannas (ilmselt enamjaolt Pärnus :) ) oma jalataldu niimoodi ära kõrvetanud nagu ma tegin seda siin. Ma suutsin panna oma rannalina vaid kolme sammu kaugusele merest ja selle kolme sammuga suutsin ma oma jalatallad totaalselt ära kärsatada ja ilma liialdusteta. Nii kuuma liiva (või pigem väikesi kivikesi) ei ole ma kusagil tundnud ja see ei olnud just meeldiv. Oma vaba päeva õhtu veetsin sõpradega, käisime Finale rannapromenaadil kahes rannabaaris aperatiivil ja restoranis “õiget” Itaalai pastat söömas. Ma ei kujuta ette, kui originaalilähedane on pasta, mida pakutakse turistide meelispaigas. Õhtu lõppes kolme Kuba Librega Finale keskväljakul. Too õhtu sai Kuuba juba peaagu täiesti vabaks! :)

Ülejäänud 6 nädalapäeva möödusid nii nagu viimased 2 kuud on möödnud, nii et pole väga märkimist väärt. Üks meie igapäevastest klientidest esitas mull eüks päev hvitava küsimuse.

“Kas teil seal Eestis tuleb talvel merele pärisel ka jää peale?”

No ma siis vastasin, et jah ikka tuleb.

“Ja kas te saate saate siis jalgadega seal jää peal käia?”

Ikka saame ja isegi autodeg asaame jää peal sõita.

Seda viimast lase osa ei suutnud ta kohe üldse uskuda. “Autodega ja mere peal???”

...jahh, põhjamaalastel on ikka huvitav elu küll :)

Homme, eelviimasel maikuu päeval ja oma eel-eel viimasel vabal päeval sean sammud Genova poole. Mõtlesin, et lähen hommiku rongi peale j apõrutan siit umbes 70 km mööda mere äärt lõuna poole ja vaatan selle linnakese ka siis oma silmaga üle. Usun, et tuleb põnevja seiklusrikas päev. Saan päevakese iseendaga veeta, kuigi mul on samas kahju, et pole kedagi, kellega saaksin seda ilu ja toredust seal jagada, aga praegu peab niimoodi kahjuks läbi ajama. Vahepeal valan omale kolmanda pokaali kehva Sitsiilia veini. Uurisin juba ka internetist, mida tasuks seal külastada ja vaadata, kus pilte klõpsutada, millistes kohvikutes istuda jne. Kavatsen seda esmaspäeva täielikult kasutada ja endale parimat reisiseltskonda pakkuda.

Aa ja tahtsin teiel paari head asja soovitada vabadeks hetkedeks, mille olen avastanud. Esimene neist on Rotermanni kvartalis avatud jalgratta pood, kus müüakse ülifääntsisid rattaid :), millega oleks megauhke suvistel Eestima tänavatel ringi kruiisida. Neil on õnneks olemas ka netipood, kust saab seda head kraami soetada. Vaadake kindlasti www.electrabike.ee selliste masinategag ringi kimades ei jääks te kindlasti märkamatuks!

Ja teine, veidi midagi hingele, avastus on mai kuu MOOD ajakirjas avaldatud artikkel Andrus Vaarikuga. Need mõned leheküljed kuuluvad kindlasti minu viimase aja parimate lugemispalade hulka! Tõepoolest- väärt suu ja mõtetga mees :) tsiteerides Vaarikut: “ ...samas on seal(Helsingis), esindatud üks asi, mida meil ei ole- glamuuripesnionärid. Väga hea faceliftiga, hästi päevitunud, mitte ainult Chanelis vaid ka igasugustes julgemates brändides, jalutavad tänaval, mis sest, et kepiga või lausa ratastoolis.../ ...kaifisin neid ka Austraalias, mul on arvutis terve galerii imelisi 80-aastaseid eidekesi.

Sellised kenad mõtted Andruselt, ehk suudan ka mina homme oma fotokaamerasse saada mõne Genova glamuuripesnionäri, loodame parimat ja jagan seda kõike teiega niipea, kui saan!

Alla prossima!

Ma pole turist- ma elan siin

Nii jällegi on nädal möödunud (ilmselt ikkagi rohkem juba). Siin olles ma tõesti ei tea kuhu see aeg lendab- või noh- ilmselt tean ikka, töö töö :) aga see selleks!

Eelmine nädal algas jällegi uute külaliste võõrustamisega. Seekord tulid meid vaatama Riina sugulane Kadri ja tema sõbranna Marit (mõlemad minuealised). Nendega oli päris lõbus või noh nad tegid ise enda elu siin väga seiklusterohkeks ja igav neil Alehandrote ja Migeländzelotega polnud :)

Kuid enne nende tulekut, esmaspäeval, käisin esimest korda ka rannas. See küll päris arvesse ei lähe, kuna päffid jäid kotti. Ilm oli mega tuuline ja maika väel tundsin ma ennast hoopiski mugavamalt. Üks tore asi kugugi võõrasse kohta reisimisel on see, et nii võib isegi uusi sõpru leida :) nii juhtus ka minuga. Selle vaba esmaspäeva veetsingi uute sõprade seltsis. Tuttavaks saime niiviisi, et porised freestyle või downhilli ( nii on vist need stiilid) ratturid käivad meil üsna sageli õllel. Ja kuna nad on inglased ja šotlased, siis saime üsna kiirelt jutu peale :) Nii me siis olemegi tuttavamaks saanud ja nüüd ka ühiselt vaba päeva veetnud. Ilmselt saab ka järgmine esmaspäev midagi nendega tehtud, elame näeme. Peale randa ja lõunast aperatiivi võtsime ette mägede vallutamise :) või noh, pigem ühe mäe. Ronisime 300 meetri kõrgusele (Eesti kõrgeim tipp peaks olema vist 318 m) tippu mööda Capprazoppa (lombakas kits) rada. Vott sealt avanes miljoni euro vaade Liguuria merele ja allolevatele linnadele, tõeliselt ilus vaatepilt ja milline rahu ja vaikus seal üleval oli :) Itaalias ei “kuule” seda tihti. Õhtustasime siin samas Finalborgos Castello restoranis, sõime pitsat (jälle üli hea, Steffani pitsa polegi maailmas asendamatu ja parim valik alati). Ja ega vein ja pitsa ei saa jääda ilma magusata, murdusin jälle oma Panna cottaga (tarretatud kreem marjadega). Õhtuse aperatiivi tegime Konkokis. Kuna siin Finaborgos kõik baaripidajad ja töötajad ükstesit suht tunnevad, siis vist omadele tehakse ka kõige kangemad koksid. Igatahes nii kanget Caipiroshkat ei ole mina veel elus joonud. Kui Eesti baarides tehakse kokse ikka 4 või 8 cl`ga, siis siin ei mõõda keegi midagi, pigem ikka näo järgi :) Väga aktiivne ja tihe puhkepäev oli igatahes. Sellised on head, kui sul on nädalas vaid 1 vaba päev :)

Nädalavahetusel tulid veel Annika oma sõbranna ja 2 lapsega siia, seega oli meil nats aega täitsa kommuuni elu :) aga õnneks on nüüd ju suurem ja avaram korter, kuhu mahub palju toredaid inimesi :) Laupäeval vaatasime loomulikult nagu kord ja kohus eurovisiooni. Tegime “roostes pastat” (tomatipasta ja pestoga) ja nautisime Martini Astisid :) need on küll igavesti head bollicined :P kuna kuulsin kõiki laule peale Eesti oma esmakordeselt, sisi oma lemmikut kahjuks polnud, kellele pöialt hoida . Aga las see eurovisioon nüüd jääb nüüd järgmiseks aastaks. Käisime plikadega veel ka rannas. Mian õnneks väga ära ei kärssand, aga nood teised 2 said ikka veidi punaseid laike ka. Nad olid minust muidugi rohkem ka rannas. Poes kaalusin, kas lähen nagu iga aasta, maksimumi peale välja ehk siis ei võta kaitsega kreemi vaid õli, mis tõmbb ainult ligi või peaksin siiski mingisugust kaitset kasutama. Mõeldud tehtud! Kuldne kesktee leitud- 6 UV kaitse õli näol, mis peaks ilusti pruunistama :) ilmselt siinkandis ilma kaitseta randa minek on natuke julm tegu küll. Ka täna (teisp 17.05) käisin rannas. Kuna meil kodus on ainult toolid päevitamiseks, siis taha ei ole võimalik mugavalt päikest saada. Homme plaanin koduselt om aesimesele poolele veel jumet anda.

Pühap õhtu sõitsime siit mere äärest kõik koos Valenzasse ja käisime öösel veel ühes väga põnevas pubi-restoranis. Huvitavaks muudab selle see, et iga üks saab sealt mingist tünnis omale lauale koorimata pähkleid võtta (igasuguseid eri variante) ja tava on see, et kõik mis koorte näol üle jääb, lükatakse põrandale. Nii, et kui meie sinna jõudsime, oli kogu põrand kaetud paksult igasuguse sodiga, mille otsas kõik õnnelikult tantsu vihtusid. Muusika oli tõepoolest väga hea, ladina rütmid ja Lambada :) Esmaspäeva kondasime Valenza peal ja tegime Mauro ema juures õues ühe korraliku Itaaliapärase lõunasöögi. See oli küll nautimist väärt asi :P Pärastlõunal sõitsime edasi Bergamosse, kus korraldasiem ühe helikiirusel shopingu, 2 tunniga samas ei jõua sellises suures ahvatlustemaailmas kuigi kaugele. Otsuseid tuli langetada väga rutti, mida võtta, mida jätta :) see oli raske ma võin öelda. Aga meeldiv päev selja taga jõudsime pool 2 öösel koju.

…. ma pole turist, ma elan siin... tõepoolest, imelik ligu küll, aga ma hakkan siin ennast juba üsna koduselt tundma. Mul on tekkinud tuttavaid nägusid, kes tänaval vastu tulles rõõmsalt mind äratundes tervitavad; mulle on maitsema hakanud küpsised ja vein; ma sain endale Itaalia isikukoodi ja mis vast kõige olulisem, mul on tekkinud mõned toredad sõbrad. Kõike seda on tarvis, et ennast uues kohas mugavalt ja kohanenuna tunda. Nagu soovitas Eda Ines: “viibiga ühes sihtkohas rohkem kui 2 nädalat, peale seda aega suudate tunnetada kohalike elurütmi ja ennast nendetaolistena tunda”. Ma olen veetnud siin juba poolteist kuud ning nüüd tunnen tõesti, et need tänavad kus ma iga päev kõnnin on ka minu tänavad ja poed, kust süüa ostan, on ka minu poed. Ühesõnaga suudan siinolemisest rohkem rõõmu ja mõnu tunda. Nagu ma ühel pimedal õhtul mööda tuledes mereäärt sõites endamisi mõtlesin: “Pagan, ma elan ikka kuradima ilusas kohas!” vabandust sõnakasutuse pärast) :) aga siin on tõesti ilus, kui vaatama hakata!

Itaallsed

Pidin rääkima veidi itaallastest. Peale selle, et nad on ülijutukad, avatud ja alatasa rõõmsameelsed, onneil ka mõni pahupool. Esimese asjana jääb kindlasti silan see, et pea keegi itaallastest ei räägi inglise keelt või üldse mingit muud võõrkeelt. Millest see küll tuleneb? Ilmselt sellest, et itaallased on nii vaimustuses ja kinni vaid oma kodumaast. Mitte, et ma ise oma kodumaasse sama moodi ei suhtuks, aga ma suudan näha ka mujale. Ma ise arvan, et selline vaid iseenese imetlemine ja tundmine on selline “suurriiklase” probleem. Millest kirjutavad enamus Itaalia ajalehed või mida näitab peamiselt televisioon? Itaalia jalgpall, Itaalia köök, Berlusconi jne. Ja kui telekast tulebki mõne muu riigi (loe: mõnes muus keeles) teelsaade, on sellele kindlasti itaalia keeles peale loetud. Ei- mitte subtiitrid. Ja jõuamegi ringiga tagasi sinna, miks itaallased ei räägi muid keeli. See on muidugi üks kõige lihtsam näide sellest, ag apeegeldab väga hästi üldist olukorda. Teiseks on nad tihti endast natuke liigal hea arvamusel. Siinkohal pean ma silmas just konkreetselt mingeid inimesi. Siinkandis räägitakse, et kohalikud liguurlased pidavat olema sellised uhked ja ninad püsti :) kahjuks olen ma selliseid ka siin juba kohanud. Tõesti, nad ei ole kõige meeldivamad inimesed, kellega lävida. Ja kolmandakse- liguurlased pole vist kõige argaramad töötegijad, ag am ausun, et ma ei tee sellega paljudele liiga, kui ütlen, et suur osa itaallastest ei ole kõige entusiastlikumad töötajad ja pigem naudivad oma siestat. Aga muud suurt viga neil ei ole :)

Vahepeal oleme saanud ka kolitud. Terve esmaspäevane vaba päev läks vana asjade pakkimisele, transportimisele ja uuesti alhtipakkimisele. Sinna vahele jäid ka veel 2 koristust :) ühe päevaga jõuab palju! Nii ma siis elangi sellises linnakses, mille nimi on Borgio Verezzi. See on meie baarile umbes 3 km lähemal, kui eelmine elukoht ning seetõttu saan iga hommiku tööle jalutada (umbes 4 km). Korter on tüki maad suurem (2 tuba) ja mina elan niiölda köök-elutoas, mul on oma nurgake ja see on väga positiivne. Pilte korterist saab näha ikka fotoalbumist. Sellest nädalast hakkasin siis tööle minema kella pool 3ks ja oleme lahti kusagi südaööni. Ainul tnädalavahetustel lähen poole 12ks, kuna siis on ka lõunatajaid rohkem. Selline töökorraldus mullesobib, kuna hommikud on vabad ja saan rahulikult kiirustamat päeva algust nautida ja natuke omaette olla, olla aias ja võtta päikest, minna veidikeseks randa või olla täitsa niisama. Suveks on selline plaan, et 20 juunist kuni 20 augustini oleme 7 päeva nädalas avatud. See tähendab minu jaoks 2 kuud töölkäimist ilma ühegi vaba päevata. Usun, et mingi hetk saab see päris raske olema, aga elame näeme :)

Niipaljukest siis tänaseks, varsti jälle. Praegu ootan oma vaba esmaspäeva, mis on täiesti vaba :)

PS! Õnneks on siin hetkel väga ilusad ilmad, püsivalt 25 kraadi ja päike. Kahju ainult, et ma oma puhkust hetkel ei veeda vaid olen töölainel, kuid ilus ilma ja päike rõõmustavad ikkagi!