Nii jällegi on nädal möödunud (ilmselt ikkagi rohkem juba). Siin olles ma tõesti ei tea kuhu see aeg lendab- või noh- ilmselt tean ikka, töö töö :) aga see selleks!
Eelmine nädal algas jällegi uute külaliste võõrustamisega. Seekord tulid meid vaatama Riina sugulane Kadri ja tema sõbranna Marit (mõlemad minuealised). Nendega oli päris lõbus või noh nad tegid ise enda elu siin väga seiklusterohkeks ja igav neil Alehandrote ja Migeländzelotega polnud :)
Kuid enne nende tulekut, esmaspäeval, käisin esimest korda ka rannas. See küll päris arvesse ei lähe, kuna päffid jäid kotti. Ilm oli mega tuuline ja maika väel tundsin ma ennast hoopiski mugavamalt. Üks tore asi kugugi võõrasse kohta reisimisel on see, et nii võib isegi uusi sõpru leida :) nii juhtus ka minuga. Selle vaba esmaspäeva veetsingi uute sõprade seltsis. Tuttavaks saime niiviisi, et porised freestyle või downhilli ( nii on vist need stiilid) ratturid käivad meil üsna sageli õllel. Ja kuna nad on inglased ja šotlased, siis saime üsna kiirelt jutu peale :) Nii me siis olemegi tuttavamaks saanud ja nüüd ka ühiselt vaba päeva veetnud. Ilmselt saab ka järgmine esmaspäev midagi nendega tehtud, elame näeme. Peale randa ja lõunast aperatiivi võtsime ette mägede vallutamise :) või noh, pigem ühe mäe. Ronisime 300 meetri kõrgusele (Eesti kõrgeim tipp peaks olema vist 318 m) tippu mööda Capprazoppa (lombakas kits) rada. Vott sealt avanes miljoni euro vaade Liguuria merele ja allolevatele linnadele, tõeliselt ilus vaatepilt ja milline rahu ja vaikus seal üleval oli :) Itaalias ei “kuule” seda tihti. Õhtustasime siin samas Finalborgos Castello restoranis, sõime pitsat (jälle üli hea, Steffani pitsa polegi maailmas asendamatu ja parim valik alati). Ja ega vein ja pitsa ei saa jääda ilma magusata, murdusin jälle oma Panna cottaga (tarretatud kreem marjadega). Õhtuse aperatiivi tegime Konkokis. Kuna siin Finaborgos kõik baaripidajad ja töötajad ükstesit suht tunnevad, siis vist omadele tehakse ka kõige kangemad koksid. Igatahes nii kanget Caipiroshkat ei ole mina veel elus joonud. Kui Eesti baarides tehakse kokse ikka 4 või 8 cl`ga, siis siin ei mõõda keegi midagi, pigem ikka näo järgi :) Väga aktiivne ja tihe puhkepäev oli igatahes. Sellised on head, kui sul on nädalas vaid 1 vaba päev :)
Nädalavahetusel tulid veel Annika oma sõbranna ja 2 lapsega siia, seega oli meil nats aega täitsa kommuuni elu :) aga õnneks on nüüd ju suurem ja avaram korter, kuhu mahub palju toredaid inimesi :) Laupäeval vaatasime loomulikult nagu kord ja kohus eurovisiooni. Tegime “roostes pastat” (tomatipasta ja pestoga) ja nautisime Martini Astisid :) need on küll igavesti head bollicined :P kuna kuulsin kõiki laule peale Eesti oma esmakordeselt, sisi oma lemmikut kahjuks polnud, kellele pöialt hoida . Aga las see eurovisioon nüüd jääb nüüd järgmiseks aastaks. Käisime plikadega veel ka rannas. Mian õnneks väga ära ei kärssand, aga nood teised 2 said ikka veidi punaseid laike ka. Nad olid minust muidugi rohkem ka rannas. Poes kaalusin, kas lähen nagu iga aasta, maksimumi peale välja ehk siis ei võta kaitsega kreemi vaid õli, mis tõmbb ainult ligi või peaksin siiski mingisugust kaitset kasutama. Mõeldud tehtud! Kuldne kesktee leitud- 6 UV kaitse õli näol, mis peaks ilusti pruunistama :) ilmselt siinkandis ilma kaitseta randa minek on natuke julm tegu küll. Ka täna (teisp 17.05) käisin rannas. Kuna meil kodus on ainult toolid päevitamiseks, siis taha ei ole võimalik mugavalt päikest saada. Homme plaanin koduselt om aesimesele poolele veel jumet anda.
Pühap õhtu sõitsime siit mere äärest kõik koos Valenzasse ja käisime öösel veel ühes väga põnevas pubi-restoranis. Huvitavaks muudab selle see, et iga üks saab sealt mingist tünnis omale lauale koorimata pähkleid võtta (igasuguseid eri variante) ja tava on see, et kõik mis koorte näol üle jääb, lükatakse põrandale. Nii, et kui meie sinna jõudsime, oli kogu põrand kaetud paksult igasuguse sodiga, mille otsas kõik õnnelikult tantsu vihtusid. Muusika oli tõepoolest väga hea, ladina rütmid ja Lambada :) Esmaspäeva kondasime Valenza peal ja tegime Mauro ema juures õues ühe korraliku Itaaliapärase lõunasöögi. See oli küll nautimist väärt asi :P Pärastlõunal sõitsime edasi Bergamosse, kus korraldasiem ühe helikiirusel shopingu, 2 tunniga samas ei jõua sellises suures ahvatlustemaailmas kuigi kaugele. Otsuseid tuli langetada väga rutti, mida võtta, mida jätta :) see oli raske ma võin öelda. Aga meeldiv päev selja taga jõudsime pool 2 öösel koju.
…. ma pole turist, ma elan siin... tõepoolest, imelik ligu küll, aga ma hakkan siin ennast juba üsna koduselt tundma. Mul on tekkinud tuttavaid nägusid, kes tänaval vastu tulles rõõmsalt mind äratundes tervitavad; mulle on maitsema hakanud küpsised ja vein; ma sain endale Itaalia isikukoodi ja mis vast kõige olulisem, mul on tekkinud mõned toredad sõbrad. Kõike seda on tarvis, et ennast uues kohas mugavalt ja kohanenuna tunda. Nagu soovitas Eda Ines: “viibiga ühes sihtkohas rohkem kui 2 nädalat, peale seda aega suudate tunnetada kohalike elurütmi ja ennast nendetaolistena tunda”. Ma olen veetnud siin juba poolteist kuud ning nüüd tunnen tõesti, et need tänavad kus ma iga päev kõnnin on ka minu tänavad ja poed, kust süüa ostan, on ka minu poed. Ühesõnaga suudan siinolemisest rohkem rõõmu ja mõnu tunda. Nagu ma ühel pimedal õhtul mööda tuledes mereäärt sõites endamisi mõtlesin: “Pagan, ma elan ikka kuradima ilusas kohas!” vabandust sõnakasutuse pärast) :) aga siin on tõesti ilus, kui vaatama hakata!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar